Esimene päev (tegelikult küll pool päeva kuid see pole hetkel oluline) lasteaias selja taga... noores elus on tema enda tajumata alanud uus etapp. Kinnistuvad olemasolevad ja tekivad uued sõbrad, sümpaatiad ning antipaatiad, uusi kogemusi ja teadmisi hakkab tulvama uksest ja aknast. Ei jonninud ega jauranud - kui ema hakkas ära minema siis tahtis küll korra kaasa minna... kuid selgus et üks pallimäng oli ikkagi huvitavam.
Vanaema rääkis, et olid gloobuse pealt maailma uudistanud ja seetõttu teab poiss nüüd, et kus on Euroopa ja kus on Austraalia. Nojah, pole veel kahenegi aga teab juba rohkem kui enamus ameeriklasi :)
Jutustamine areneb hoogsalt... eksistentsiaalseid küsimusi (nagu näiteks "Kust tuleb õhk?") küll veel ei küsita, kuid lihtlaused tulevad juba üsnagi soravalt ("Issi punane auto", "Väga suur kivi")
Vannitõstmisel meeldib talle aeg-ajalt jalgu üles tõsta ja niimoodi käte külge rippuma jääda ning siis on teda ikka julgustatud-soovitatud, et pangu jalad põhja. Kaks asja on aga omavahel ilusti seostatud ning kui ta nüüd tahab diivanil jalgu sirutada siis teatabki rõõmsalt et "Jalad põhja!".
Kvaliteetmeelelahutuseks on kaks võimalust: "viskab kivi vette" ja "issi auto nuppe krutti". Ehk siis esimese puhul on tegemist enamasti rannajoone muutmisega ja teisel juhul auto esiistmel istudes kõikvõimalike nuppude, kangide ja hoovakeste näppimine ja oh seda õnne kui selle tulemusena midagi juhtub. Igatahes võti tuleb autol eest võtta, sest süüde käib sisse vägagi õppinud liigutusega.
Lihtsalt lõbus seik: kui talle laulda Singer-Vingerilt tuttavat algust "Sinna-tänna lehekene lendab..." siis tuleb vastuseks "Toku Menta Sjoon!" :)
