Alustuseks ütlen vaid seda: Diplomaatia ei ole ilus mäng. See ei ole selline mäng, mida mängida kallimaga kahekesi või meeldiva lõõgastusena lastega peale väsitavat tööpäeva. Sugugi mitte. Samas, XX sajandi algus polnud Euroopas samuti kuigivõrd ilus... kui see teid lohutab. Diplomaatiat võib pidada mänguseltskondade proovikiviks - kui suudetakse see mäng lõpuni mängida ning seejärel uuesti kokku saada ja rõõmsalt mõnda uut mängu alustada, siis olete eksami läbinud - suudate eristada mängu tegelikkusest ning mitte üht teise üle kanda. Mängumaailmas, kus põhiküsimuseks pole mitte, et kas mind reedetakse, vaid et millal seda tehakse, on see väärtus omaette.
Ajastud muutuvad, kuid sellest hoolimata jäävad osad asjad muutumatuteks. Lihtsate väärtuste hukkamõistmine võib küll mõnel ajahetkel populaarne olla, kuid sellegipoolest meeldib meile neid väärtusi oma sõpradelt leida. Lojaalsus, otsekohesus, ausus, tänulikkus, rüütellikkus, suuremeelsus - need on iseloomulikeks tunnusteks nii meie heale sõbrale, abikaasale, isale kui ka sellele toredale poisile, kellele loodetavasti me tütred kunagi mehele lähevad.
Diplomaatia amoraalses maailmas on need väärtused seevastu saamatu kaotaja tundemärkideks. Kui langenud vaenlane sirutab sinu poole abipalveks oma käe, on mõistlik see aitamise asemel hoopis maha raiuda. Kui sõber aitab sind sinu hädasolemise ajal, siis oota kuni tema omakorda hätta satub ja peksa ta seejärel põrmuks. Kui liitlane palub sult abi oma järgmise hooaja plaanide teostamises, siis luba oma abi tingimusteta ning paljusõnaliselt - seejärel tegutse vastupidiselt kokkulepitule ja lase tal vasturünnak üksi vastu võtta. Proovi end ümbritseda nende inimestega, kes sind usaldavad... ja seejärel reeda nad; leia liitlane, kes on valmis sinu nimel surema... ja seejärel kontrolli, et ta seda ka teeks.(Richard Sharp "The Game of Diplomacy")
Diplomaatia mäng algab 1900 aasta kevadel ning igaüks mängijatest esindab ühte tol hetkel Euroopas domineerinud seitsmest suurriigist: Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Austria-Ungari, Türgi või Itaalia. Alguses on kõigil kolm üksust (v.a. Venemaa, kel on neli) ja kolm linna oma kontrolli all; mäng lõpeb momentaalselt siis, kui keegi on suutnud oma kontrolli alla saada 18 linna... ja võitjaid saab olla vaid üks. Seega, mis hetkel lõpetada oma seni toiminud piirileping ja rünnata liitlasi?
Üsnagi morn ja masendav algus, kuid mis teha - vähemalt ei saa pärast keegi öelda, et teda pole hoiatatud. Kui nüüd aga pisut positiivsemates toonides jätkata, siis üheks Diplomaatia võluks on tema lihtsus: kasutuses on vaid kahte tüüpi sõjaväge - laevastik ja maaväed. Maavägi sõdib maa peal ning laevad merel ja rannikualadel - ei midagi keerulist. Samuti on kõik üksused võrdse tugevusega, seega vaenlase üksuse hävitamiseks (või vastupidi, enda kaitsevõime suurendamiseks) on vaja tuge saada kas mõnelt enda või liitlase üksuselt. Ning siin algabki läbirääkimiste osa.
Diplomaatia mängujuhendis on üsnagi alguses lihtsalt välja öeldud: "Ära unusta, et sa pole mitte väejuht, vaid eelkõige diplomaat!" - ning nii see ongi. Kuna alguses alustab igaüks vaid kolme üksusega, siis on edenemiseks ülimalt oluline liitlaste leidmine - ja suur osa ajast kulubki teiste mängijatega (salaja) suhtlemisele, kokkulepete tegemisele ning käikude kirjapanekule. Käigud pannakse kirja eraldi paberitele ning avaldatakse üheaegselt, ehk siis kellelgi pole võimalik seejärel enam oma käsklusi muuta. Peale käskluste avamist selgubki tõehetk - vaadatakse, et millised väeosad on liikunud, kes on keda rünnanud või toetanud ja millised on lahingutulemused.
Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on reeglitelt lihtsa, kuid ülimalt haarava mänguga, mis aga paraku on üsnagi suur ajaröövel. Peamiselt sellest tulenevalt ei ole ka endal õnnestunud seda veel kordagi päris lõpuni mängida... ka kaheksast tunnist on Diplomaatia puhul väheks jäänud. Mängu haaravust näitab tegelikult ka see fakt, et tegemist on Monopoli kõrval vanuselt teise kommertslikult toodetava lauamänguga - käesoleval aastal täitub mängu sünnist juba 50 aastat.
Kellele ma seda mängu ei soovitaks?
- Inimestele, kes tahavad teha oma esimest tutvust lauamängumaailmaga.
- Abielupaaridele ning lihtsalt koos lastega midagi mängida soovijatele.
- Neile, kellele on põhimõtteliselt vastumeelne mõnda kokkulepet isegi mängus rikkuda.
- Ja samuti ka neile, kes eelistaksid mängu kestvusega alla paari tunni.
Ülejäänutele aga - edu läbirääkimistel!
9/10
Mängu
ametlik kodulehekülgSuurepärane valik erinevaid Diplomaatia strateegia-alaseid
artikleidDiplomaatia autori, Allan B. Calhameri
artikleid
Põnevamate teemade puhul on see häda, et kui nädalavahetusel jahtimiseks aega ei jätku, tuleb hakkama saada koduses "stuudios" leiduvaga. See hakkab aga kalleid kaaskannatajaid peagi ära tüütama. 
Üsnagi morn ja masendav algus, kuid mis teha - vähemalt ei saa pärast keegi öelda, et teda pole hoiatatud. Kui nüüd aga pisut positiivsemates toonides jätkata, siis üheks Diplomaatia võluks on tema lihtsus: kasutuses on vaid kahte tüüpi sõjaväge - laevastik ja maaväed. Maavägi sõdib maa peal ning laevad merel ja rannikualadel - ei midagi keerulist. Samuti on kõik üksused võrdse tugevusega, seega vaenlase üksuse hävitamiseks (või vastupidi, enda kaitsevõime suurendamiseks) on vaja tuge saada kas mõnelt enda või liitlase üksuselt. Ning siin algabki läbirääkimiste osa.
Diplomaatia mängujuhendis on üsnagi alguses lihtsalt välja öeldud: "Ära unusta, et sa pole mitte väejuht, vaid eelkõige diplomaat!" - ning nii see ongi. Kuna alguses alustab igaüks vaid kolme üksusega, siis on edenemiseks ülimalt oluline liitlaste leidmine - ja suur osa ajast kulubki teiste mängijatega (salaja) suhtlemisele, kokkulepete tegemisele ning käikude kirjapanekule. Käigud pannakse kirja eraldi paberitele ning avaldatakse üheaegselt, ehk siis kellelgi pole võimalik seejärel enam oma käsklusi muuta. Peale käskluste avamist selgubki tõehetk - vaadatakse, et millised väeosad on liikunud, kes on keda rünnanud või toetanud ja millised on lahingutulemused.
