Maaklerid ja kinnisvara

Viimases KinnisvaraEkspressis kirjutab Ave Klaser teemal, miks oleks vaja kinnisvara müües sõlmida ainuesindusleping. Tema sõnul näitab kirjalik ainuesindusleping maakleri "soovi asjaga tõsiselt tegeleda" ja eelisteks on ka "pühendumine, kuna tehinguga tegeleb üks konkreetne maakler" ning "ostuklientide andmebaas". Ehk siis üritatakse võimalikult soodsalt ostja leida, miks ka mitte.

Mis mulle aga silma jäi, oli seesama "ostuklientide andmebaas", kuhu ilmselt kogutakse firma poole pöördunud inimeste kinnisvara ostusoove. Idee on jällegi õilis. Mis aga minus küsimuse tekitas, oli selle andmebaasi kasutamispõhimõtted - kas näiteks korteri ostuhuvilistele pakutakse siis ainult selle konkreetse maakleribüroo kaudu müüdavaid kortereid, või kehtib "soov asjaga tõsiselt tegeleda" ka ostusoovi korral ning otsija suunatakse ka konkurendi poolt müüdava eluruumi man?

Esimese variandi korral on tegelikult olukord üsnagi nutune - Pareto printsiibi kohaselt müüakse 80% kinnisvarast 20% büroode poolt. Ehk kui hinnata meelevaldselt Eesti KVB-de hulgaks vaid viiskümmend (tegelikult tundub neid tublisti rohkem olevat),siis korraliku valiku saamiseks peaksin neist vähemalt kümnekonna kliendiks hakkama.

Teine variant oleks kliendi jaoks soodsam kuid maaklerile tüütum... ning millegipärast kahtlen selles. Ühelt poolt lisab tubli annuse skepsist senine kogemus maakleritega ("Oi, tere, te polegi vahepeal omale korterit leidnud?") ning teiselt poolt see, et minu hetkel müügis oleva korteri vastu pole ükski maakler huvi tundnud, et seda oma ostjatele soovitada :)

Sellised mõtted. Ehk siis kumb variant toimib?