Luigelaadal käidud

Selleks korraks siis tallinlastele põllumajanduse tutvustamise üritusel käidud. Linnalastele näidati lambaid ja lehmi, talunikud käisid omakorda känguruid ning jaanalinde uudistamas... rahulolu missugune. Ja Eesti kaitsejõud olid astumas esimest sammu isemajandamise teel ning müüsid sõdurisuppi viieteistkümneka eest.

Oleks tahtnud õunu osta, moosi-koogi-söögi jaoks... aga hoolimata väidetavast lõunaosariikide õunauputusest olid nende hinnad kosmilised. 350 krooni kümne õunakilo eest on ikka sutsuke liiga palju. Samas, kui on ostjaid siis miks mitte ka selle hinna eest müüa - ning ostjaid oli lausa väikese järjekorra jagu. Huvitav, kas näiteks Hauka laadal oleks samuti samad õunad sama hinna ja järjekorraga... või on asi tallinlaste kõrgemas sissetulekus? Krt seda teab... Vähemalt saime igasugu muud nassvärki - singist sibulateni. Ahjaa, üks hinnakild veel - palmikusse punutud sibulate kilo on 35.- aga lahtist sai sama müüja käest 20 eest. Käsitöö maksab :)

Ning üle pika aja oli aega ja tahtmist raamatut lugeda ning ka sobivalt põnev raamat käepärast - Jean-Christophe Crangé "Purpurjõed". Kahe päevaga sai alla neelatud. Omal ajal jäi film nägemata - ongi hea tegelikult.