esmaspäev, september 29, 2008
Tippsport minu elus
- Leevi Slaalomilt auhinnaline koht
- Maailma esimeselt öiselt siseorienteerumiselt (mälestus)medalikoht
- Sügisjooksult diplomeeritud koht
- Eesti esimestelt Katani Asustajate meistrivõistluselt (lohutus)auhinnaline koht
Tee järgi, Pullerits ;) (ok, Sügisjooksul ta käis ja lippas minust tunduvalt kiiremini - aga see sekundite tagaajamine tundub kuidagi tuim). Aga tahaksin hoopis nimekirjas viimasena mainitud üritusest paar rida kirja panna: nimelt toimus sel nädalavahetusel Saku Suurhallis peremessi raames esimest korda Eestis sellise lauamängu nagu Katani Asustajad meistrivõistlused. Vedajaks selline firma nagu Taibumängud, mis siis siinmail Braingames'i esindajaks, kes omakorda vastavaid võistlusi ka nii Lätis-Leedus pidanud.
Leedus oli sel aastal osalejaid olnud 23, Lätis üle 100 - laupäeva hommikul oli suurhalli kogunenud aga 21 lauamänguhuvilist. Soojad tänusõnad tulijatele, õnne ja nutti soovimine edaspidiseks ning olidki mängulauad loositud. Kokkuvõttes sai igaüks mängida laupäeval neli mängu, kes vähemalt ühe võidu võttis, sai ka pühapäevasesse finaali edasi. Siinkirjutajal nii head kätt paraku ei olnud, tuli tunnistada enda napilt TOP20-st väljajäämist (finaali pääses 16 paremat). Edasi pääses muuhulgas ka kaks kolmandikku Mr. Costello perekonnast, paraku pidid nad aga juba poolfinaalis samas lauas istuma - seega finaali pääses vaid pere noorim :) Pikemat (ja piltidega) muljetamist saab näiteks Sirje juurest lugeda, kel aga isu endal mängida, see läheb vutt-vutt-vutt Tartu mnt 67 poodi ja valib sealt midagi põnevat välja. Ja seniks kuni nad oma veebilehe pakutava kaubavaliku osas töökorda saavad, oskasid teadjamad kinnitada, et vähemalt selle nimekirja TOP100-st suur osa peaks seal küll olemas olema.
reede, september 26, 2008
kolmapäev, september 24, 2008
Saku tarbijamängust
Masendust peale ei aja kuid kergelt nukraks teeb küll kui vaatad et juba mitmes-setmes kord auhind samale tegelasele läheb. Aga nagu näha, pole asi mitte kehvas vedamises vaid saadetud SMS-ide arvus... narr on see, kes arvab et 20 koodi saates suurendad märkimisväärselt oma võiduvõimalust, sest nagu Postimehe tarbijalisast saame teada:
Mnjah. Ehk siis lihtinimestel pole suurt mõtet proovida, kui sul just tuhandetesse ulatuvat õllepudelite virna kõrval ei ole.
Esialgu tundus kõik aus. Saku kommunikatsioonijuht Priit Põiklik rääkis Tarbija24.ee’le, et mitmekordsed võitjad saadavad Sakusse lihtsalt väga suures koguses tarbijamängu koode, mis tagabki suurema võidutõenäosuse.
«Sakul on nii aktiivse kaasalöömise üle väga hea meel. Mingit pettust siin küll ei ole,» kinnitas ta.
Samas tõi Põiklik välja uskumatuna tunduvad numbrid - Martin Naaber olevat mängus osalemiseks saatnud kokku 7120 koodi ja Maario Püüding koguni 16 306.
Mnjah. Ehk siis lihtinimestel pole suurt mõtet proovida, kui sul just tuhandetesse ulatuvat õllepudelite virna kõrval ei ole.
Ühte, teist ja kolmandatki
- Tartu mnt 67 on avatud uus lauamängude pood. Suurepärase valikuga, soovitan soojalt. Sadade muude hulgas saab osta näiteks sellist lauamängu nagu "War on Terror":
- Karu Sudoku. Hullul ja geeniusel on raske vahet teha. Kui kavatsed selle ette võtta, siis ei ole sulle enam mitte miski püha.
- Kohustuslik teema: blogtree uuenes. Mulle meeldib. Nägin nüüd näiteks top100-t ja leidsin sealt mitu uut ja huvitavat. Näiteks selle.
Everyone starts with the best intentions. Then things start to get cramped. Then you notice your neighbour has more oil than you. Before long, war is waged, nukes are dropped, revolutions are fought and terrorists are doing your dirty work, before turning on you...
"[the game] comes complete with Suicide Bomber and Dirty Bomb cards, an Axis of Evil spinner and a ski mask with the word "EVIL" stitched on the forehead. You could call it spectacularly controversial."
- Karu Sudoku. Hullul ja geeniusel on raske vahet teha. Kui kavatsed selle ette võtta, siis ei ole sulle enam mitte miski püha.
- Kohustuslik teema: blogtree uuenes. Mulle meeldib. Nägin nüüd näiteks top100-t ja leidsin sealt mitu uut ja huvitavat. Näiteks selle.
teisipäev, september 23, 2008
neljapäev, september 18, 2008
Hoki
Kui kevad on jälle käes
sulab järvedelt ära jää.
Ära upub hokimängija,
oooo - see on hoki.
Karmide meeste mäng.
(Beep Shop Boys)
sulab järvedelt ära jää.
Ära upub hokimängija,
oooo - see on hoki.
Karmide meeste mäng.
(Beep Shop Boys)
esmaspäev, september 15, 2008
Higi (ilma vere ja pisarateta). Sügisjooks 2008.
12:05 Draamateatri ja Vabaduse väljaku vahelisel lõigul. Arutan omaette, et kui rähnipoja viib veri puu otsa, siis mis häda ajas mind siia tulema? Mind, kelle viimane kokkupuude spordiga oli ca pool aastat tagasi öisel siseorienteerumise võistlusel viimaseks jäämine? Ning nüüd on ees ootamas kümme kilomeetrit, mis tuleb jalgsi läbida... võeh.
12:15 samas kohas. Pisukese jälgimise tulemusel suudan enda arvates juba pädevalt paika panna inimeste sportlikud võimed, hinnates ainult nende varustust. Mida liibuvamad püksid ja hingavam pluus, seda suuremad on inimesel ka järelikult ka spordikogemus ehk siis šanss kõrgemaid kohtasid püüda. Ning selliseid on palju. Palju-palju. Lohutan end aga, et tegemist on vähemalt ametliku nimetuse kohaselt rahvaspordiüritusega... ning minust rahvalikumalt riides saakski vist olla vaid muhumustriga kampsunit kandes.
12:25 endiselt samas kohas. Ümbritsev rahvas jälgib vähese elevusega, kuidas kaugel ees tõstukikastis kepslev treener sportlasi viimast soojendust tegema innustab.
12:30 Start! Esimesed sadakond meetrit liigutakse sellises harjukeskmises rahvamatka tempos (mitte et ma ühelgi neist käinud oleks) ning see on täitsa jõukohane. Draamateatri ette jõudes muutub aga tänav laiemaks ning siis võib/saab/peab ka juba kiiremini liigutada. Oh kus nüüd lendaks neist sörkijatest kõigist mööda! Selle mõtte surun aga kähku maha ning sätin end ühe Tele2 kirjadega neiu temposse. Sellise keskmise roomamise kiirusega.
1km. Rahulolevalt nendin, et kümnendik maad juba liigutud (keskendugem positiivsele!) aga ei mingitki märki lihasekrampidest, hapnikupuudusest ega muudest hädadest. Optimistlikumad jooksevad nii edasi kui tagasi, vasakule kui paremale. Üks osaleja seisab mõtliku pilguga trammipeatuses. Muigan.
2km. Hakkab tekkima teatud tuim monotoonsus ja sellega kaasnev tüdimus. Ehk kui klassikuid tsiteerida, siis "No mis kurat ta sinna galeerile ronis?". Enne starti sai juhuslikult kohtutud ühe keppi kõnnitava endise kolleegiga ja kokku lepitud, et kui ta oma rahuliku tempoga jalutades mulle järgi jõuab siis koputab õlale. Selja tagant pidevalt kostuvad kepikõlksud tuletavad seda lepet aina meelde. Tekib lootus, et miinimumprogramm - jõuda enne ajavõtu sulgemist (2,5 h) finišisse - saab täidetud. Tekib õhkõrn lootus isegi kahe tunni piir purustada.
3km. Tümp-tümp-tümp-tümp-tümp. Kahju, et telefoni hands-free autosse unustasin - oleks saanud ju raadiot kuulata jooksmise ajal. Tuletan mõttes trassi meelde - millegipärast on meelde jäänud, nagu oleks tagasipööramine alles TOP-i juures. Kas tõesti nii kaugel?
4km. Esimene positiive üllatus - U-pööre ja suund linna poole tagasi. Tagasitee on alati lühem! Kuna mõnda aega jooksevad eri suundades liikuvad rivid kõrvuti, saab otsida tuttavaid nägusid nende seast kes minu taga on.
5km. Joogipunkt! Oi kui hästi maitseb energiajook... ja isegi liiga hästi. Joon ära kaks topsitäit ning siis taipan et see on viga. Suurema osa järgnevast kilomeetrist sunnin end jooksusammu üles võtma, õnneks näen et minusuguseid on veelgi. Ning kuidagi võõras on pärast joogitopsi maha, murule visata. Jah, ma tean et pärast korjatakse kõik üles... aga ikkagi.
6km. Tühi töö ja vaimunärimine. Kinnitan endale, et üle poole on läbitud ja raskem osa on möödas. Vaevu jään uskuma.
7km. Jõuan järeldusele, et kiirkõndi tehes liigun edasi peaaegu sama kiiresti (kui mitte kiiremini) kui sörkides. Tuima näoga üle ülekäiguraja minnes põrkan õlgapidi kokku mingi mitteosaleva rullnokaga. Masendav.
8km. Teine joogipunkt. Siin enam ei peatu, võtan joogitopsi liikumise pealt. Tuju teeb heaks üks joogipunktis askeldav pika värvilise tukaga punkar. Maastik muutub nüüd mitmekesisemaks, ehk siis koos vanalinnaga tekivad ka väikesed tõusud-langused.
9km. Ühel nurgal ergutav medpersonal suudab oma ergutustega ka minu tuimale näole taas naeratuse manada. Esialgne strateegiasäde "Viimasel kilomeetril teen siis lõpuspurdi ja annan nii mis torust tuleb" kustub tõdemusega, et torust tuleb täpselt nii palju et sama kiirust jätkata. Väikese valearvestuse tõttu võtan tünnifinišis paar kiirusepunkti, veepüssi juga tabab mind silma. Krt, ma ütlen!
Finiš. Finišisirgele pöörates märkan, et on veel võimalik nii kümmekond kohta tagasi teha, kuid tee läheb ülesmäge. Annan jalgadele käsu viimased sadakond meetrit kiirendada, lükkan ajutegevuse tühikäigule ja asun teele. Peale kujuteldavat finišijoont saan aru, miks võistlustel peale lõpetamist sportlased nagu märjad kaltsud kokku vajuvad. Suudan siiski teiste jalust ära komberdada ja vajun finišikoridori kõrvale istuma. Jõuan korraks ka kella vaadata: 1:48. Suutsin alla kahe tunni, olen igati rahul endaga.
Finiš, kümmekond minutit hiljem. Vaikselt nokkides kuulen, kuidas finišikommentaator muuhulgas mainib, et just nüüd sai täis poolteist tundi stardist. Jään mõtlema, et see pole võimalik, mul läks ju kauem. Siis tuleb aga meelde, et starditud sai ju mitte täistunnil vaid pool tundi hiljem... super. Maksimumeesmärk seega kuhjaga täidetud, finišikoht nii sadakond numbrit eespool stardinumbrist - mis sa hing veel oskad tahta.
12:15 samas kohas. Pisukese jälgimise tulemusel suudan enda arvates juba pädevalt paika panna inimeste sportlikud võimed, hinnates ainult nende varustust. Mida liibuvamad püksid ja hingavam pluus, seda suuremad on inimesel ka järelikult ka spordikogemus ehk siis šanss kõrgemaid kohtasid püüda. Ning selliseid on palju. Palju-palju. Lohutan end aga, et tegemist on vähemalt ametliku nimetuse kohaselt rahvaspordiüritusega... ning minust rahvalikumalt riides saakski vist olla vaid muhumustriga kampsunit kandes.
12:25 endiselt samas kohas. Ümbritsev rahvas jälgib vähese elevusega, kuidas kaugel ees tõstukikastis kepslev treener sportlasi viimast soojendust tegema innustab.
12:30 Start! Esimesed sadakond meetrit liigutakse sellises harjukeskmises rahvamatka tempos (mitte et ma ühelgi neist käinud oleks) ning see on täitsa jõukohane. Draamateatri ette jõudes muutub aga tänav laiemaks ning siis võib/saab/peab ka juba kiiremini liigutada. Oh kus nüüd lendaks neist sörkijatest kõigist mööda! Selle mõtte surun aga kähku maha ning sätin end ühe Tele2 kirjadega neiu temposse. Sellise keskmise roomamise kiirusega.
1km. Rahulolevalt nendin, et kümnendik maad juba liigutud (keskendugem positiivsele!) aga ei mingitki märki lihasekrampidest, hapnikupuudusest ega muudest hädadest. Optimistlikumad jooksevad nii edasi kui tagasi, vasakule kui paremale. Üks osaleja seisab mõtliku pilguga trammipeatuses. Muigan.
2km. Hakkab tekkima teatud tuim monotoonsus ja sellega kaasnev tüdimus. Ehk kui klassikuid tsiteerida, siis "No mis kurat ta sinna galeerile ronis?". Enne starti sai juhuslikult kohtutud ühe keppi kõnnitava endise kolleegiga ja kokku lepitud, et kui ta oma rahuliku tempoga jalutades mulle järgi jõuab siis koputab õlale. Selja tagant pidevalt kostuvad kepikõlksud tuletavad seda lepet aina meelde. Tekib lootus, et miinimumprogramm - jõuda enne ajavõtu sulgemist (2,5 h) finišisse - saab täidetud. Tekib õhkõrn lootus isegi kahe tunni piir purustada.
3km. Tümp-tümp-tümp-tümp-tümp. Kahju, et telefoni hands-free autosse unustasin - oleks saanud ju raadiot kuulata jooksmise ajal. Tuletan mõttes trassi meelde - millegipärast on meelde jäänud, nagu oleks tagasipööramine alles TOP-i juures. Kas tõesti nii kaugel?
4km. Esimene positiive üllatus - U-pööre ja suund linna poole tagasi. Tagasitee on alati lühem! Kuna mõnda aega jooksevad eri suundades liikuvad rivid kõrvuti, saab otsida tuttavaid nägusid nende seast kes minu taga on.
5km. Joogipunkt! Oi kui hästi maitseb energiajook... ja isegi liiga hästi. Joon ära kaks topsitäit ning siis taipan et see on viga. Suurema osa järgnevast kilomeetrist sunnin end jooksusammu üles võtma, õnneks näen et minusuguseid on veelgi. Ning kuidagi võõras on pärast joogitopsi maha, murule visata. Jah, ma tean et pärast korjatakse kõik üles... aga ikkagi.
6km. Tühi töö ja vaimunärimine. Kinnitan endale, et üle poole on läbitud ja raskem osa on möödas. Vaevu jään uskuma.
7km. Jõuan järeldusele, et kiirkõndi tehes liigun edasi peaaegu sama kiiresti (kui mitte kiiremini) kui sörkides. Tuima näoga üle ülekäiguraja minnes põrkan õlgapidi kokku mingi mitteosaleva rullnokaga. Masendav.
8km. Teine joogipunkt. Siin enam ei peatu, võtan joogitopsi liikumise pealt. Tuju teeb heaks üks joogipunktis askeldav pika värvilise tukaga punkar. Maastik muutub nüüd mitmekesisemaks, ehk siis koos vanalinnaga tekivad ka väikesed tõusud-langused.
9km. Ühel nurgal ergutav medpersonal suudab oma ergutustega ka minu tuimale näole taas naeratuse manada. Esialgne strateegiasäde "Viimasel kilomeetril teen siis lõpuspurdi ja annan nii mis torust tuleb" kustub tõdemusega, et torust tuleb täpselt nii palju et sama kiirust jätkata. Väikese valearvestuse tõttu võtan tünnifinišis paar kiirusepunkti, veepüssi juga tabab mind silma. Krt, ma ütlen!
Finiš. Finišisirgele pöörates märkan, et on veel võimalik nii kümmekond kohta tagasi teha, kuid tee läheb ülesmäge. Annan jalgadele käsu viimased sadakond meetrit kiirendada, lükkan ajutegevuse tühikäigule ja asun teele. Peale kujuteldavat finišijoont saan aru, miks võistlustel peale lõpetamist sportlased nagu märjad kaltsud kokku vajuvad. Suudan siiski teiste jalust ära komberdada ja vajun finišikoridori kõrvale istuma. Jõuan korraks ka kella vaadata: 1:48. Suutsin alla kahe tunni, olen igati rahul endaga.
Finiš, kümmekond minutit hiljem. Vaikselt nokkides kuulen, kuidas finišikommentaator muuhulgas mainib, et just nüüd sai täis poolteist tundi stardist. Jään mõtlema, et see pole võimalik, mul läks ju kauem. Siis tuleb aga meelde, et starditud sai ju mitte täistunnil vaid pool tundi hiljem... super. Maksimumeesmärk seega kuhjaga täidetud, finišikoht nii sadakond numbrit eespool stardinumbrist - mis sa hing veel oskad tahta.
reede, september 12, 2008
Bosnia ja Hertsegoviina - Eesti 7:0
Postimees võtab selle mängu jooksul tekkinud emotsioonid tabavalt kokku:
laupäev, september 06, 2008
neljapäev, september 04, 2008
Flashback
Nirti kirjutas:
Mnjaa... oma kogemuste põhjal võin kinnitada, et sellist pilti sai ka TTÜ ees omal ajal hommikuti nähtud...
Suvalisel hetkel ja täiesti suvalises kohas kalberdab sõiduteele killavoor letargilisi ja uniseid tudengeid, kes siis lohisevad pikas ja kaootilises hanereas üle tee, hoolimata ülekäiguradadest ja kohati isegi foorituledest. Rebastel särab silmes ka optimism, ülejäänud vahivad mingit ainult endale kättesaadavat punkti ja kogu see mass valgub kergelt vaaruval kõnnakul uue loengu poole.
Mnjaa... oma kogemuste põhjal võin kinnitada, et sellist pilti sai ka TTÜ ees omal ajal hommikuti nähtud...
kolmapäev, september 03, 2008
Mitmesugust
- Jalakäimine on eluohtlik. Eile autole teenindusse järgi minnes suutsin trollist välja trügides mingi seljalihase välja venitada. Ning seejärel polnud palju puudu, et oleksin märjal-libedal-porisel pinnal libisemise tõttu sinna pikali kukkunud.
- Täna hommikul märkasin trammis saledat näitsikut, kes hoidis käes ühte õuna ja Kinderi batooni. Huvitav, kas see oli tema hommiku-, lõuna- või õhtusöök? Või kõik kokku?
- Kinnisvarahinnad on ikka vahepeal jube madalaks langenud. Nagu ka maasturite ning mootorrataste hinnad. Isegi madala sissetulekuga inimesed saavad neid endale lubada:
- Täna hommikul märkasin trammis saledat näitsikut, kes hoidis käes ühte õuna ja Kinderi batooni. Huvitav, kas see oli tema hommiku-, lõuna- või õhtusöök? Või kõik kokku?
- Kinnisvarahinnad on ikka vahepeal jube madalaks langenud. Nagu ka maasturite ning mootorrataste hinnad. Isegi madala sissetulekuga inimesed saavad neid endale lubada:
Kui Rudkovski teenis ametlikult 7500 krooni kuus, siis tema naise, kuriteo kaasosalise Rudkovskaja teenistus 2007. aastal oli null krooni. Tabasalus suures majas elanud abielupaaril oli sealsamas sõiduauto Audi A4, maastur Mitsubishi Pajero ning mootorratas Harley Davidson.
Tellimine:
Postitused (Atom)
