Higi (ilma vere ja pisarateta). Sügisjooks 2008.

12:05 Draamateatri ja Vabaduse väljaku vahelisel lõigul. Arutan omaette, et kui rähnipoja viib veri puu otsa, siis mis häda ajas mind siia tulema? Mind, kelle viimane kokkupuude spordiga oli ca pool aastat tagasi öisel siseorienteerumise võistlusel viimaseks jäämine? Ning nüüd on ees ootamas kümme kilomeetrit, mis tuleb jalgsi läbida... võeh.

12:15 samas kohas. Pisukese jälgimise tulemusel suudan enda arvates juba pädevalt paika panna inimeste sportlikud võimed, hinnates ainult nende varustust. Mida liibuvamad püksid ja hingavam pluus, seda suuremad on inimesel ka järelikult ka spordikogemus ehk siis šanss kõrgemaid kohtasid püüda. Ning selliseid on palju. Palju-palju. Lohutan end aga, et tegemist on vähemalt ametliku nimetuse kohaselt rahvaspordiüritusega... ning minust rahvalikumalt riides saakski vist olla vaid muhumustriga kampsunit kandes.

12:25 endiselt samas kohas. Ümbritsev rahvas jälgib vähese elevusega, kuidas kaugel ees tõstukikastis kepslev treener sportlasi viimast soojendust tegema innustab.

12:30 Start! Esimesed sadakond meetrit liigutakse sellises harjukeskmises rahvamatka tempos (mitte et ma ühelgi neist käinud oleks) ning see on täitsa jõukohane. Draamateatri ette jõudes muutub aga tänav laiemaks ning siis võib/saab/peab ka juba kiiremini liigutada. Oh kus nüüd lendaks neist sörkijatest kõigist mööda! Selle mõtte surun aga kähku maha ning sätin end ühe Tele2 kirjadega neiu temposse. Sellise keskmise roomamise kiirusega.

1km. Rahulolevalt nendin, et kümnendik maad juba liigutud (keskendugem positiivsele!) aga ei mingitki märki lihasekrampidest, hapnikupuudusest ega muudest hädadest. Optimistlikumad jooksevad nii edasi kui tagasi, vasakule kui paremale. Üks osaleja seisab mõtliku pilguga trammipeatuses. Muigan.

2km. Hakkab tekkima teatud tuim monotoonsus ja sellega kaasnev tüdimus. Ehk kui klassikuid tsiteerida, siis "No mis kurat ta sinna galeerile ronis?". Enne starti sai juhuslikult kohtutud ühe keppi kõnnitava endise kolleegiga ja kokku lepitud, et kui ta oma rahuliku tempoga jalutades mulle järgi jõuab siis koputab õlale. Selja tagant pidevalt kostuvad kepikõlksud tuletavad seda lepet aina meelde. Tekib lootus, et miinimumprogramm - jõuda enne ajavõtu sulgemist (2,5 h) finišisse - saab täidetud. Tekib õhkõrn lootus isegi kahe tunni piir purustada.

3km. Tümp-tümp-tümp-tümp-tümp. Kahju, et telefoni hands-free autosse unustasin - oleks saanud ju raadiot kuulata jooksmise ajal. Tuletan mõttes trassi meelde - millegipärast on meelde jäänud, nagu oleks tagasipööramine alles TOP-i juures. Kas tõesti nii kaugel?

4km. Esimene positiive üllatus - U-pööre ja suund linna poole tagasi. Tagasitee on alati lühem! Kuna mõnda aega jooksevad eri suundades liikuvad rivid kõrvuti, saab otsida tuttavaid nägusid nende seast kes minu taga on.

5km. Joogipunkt! Oi kui hästi maitseb energiajook... ja isegi liiga hästi. Joon ära kaks topsitäit ning siis taipan et see on viga. Suurema osa järgnevast kilomeetrist sunnin end jooksusammu üles võtma, õnneks näen et minusuguseid on veelgi. Ning kuidagi võõras on pärast joogitopsi maha, murule visata. Jah, ma tean et pärast korjatakse kõik üles... aga ikkagi.

6km. Tühi töö ja vaimunärimine. Kinnitan endale, et üle poole on läbitud ja raskem osa on möödas. Vaevu jään uskuma.

7km. Jõuan järeldusele, et kiirkõndi tehes liigun edasi peaaegu sama kiiresti (kui mitte kiiremini) kui sörkides. Tuima näoga üle ülekäiguraja minnes põrkan õlgapidi kokku mingi mitteosaleva rullnokaga. Masendav.

8km. Teine joogipunkt. Siin enam ei peatu, võtan joogitopsi liikumise pealt. Tuju teeb heaks üks joogipunktis askeldav pika värvilise tukaga punkar. Maastik muutub nüüd mitmekesisemaks, ehk siis koos vanalinnaga tekivad ka väikesed tõusud-langused.

9km. Ühel nurgal ergutav medpersonal suudab oma ergutustega ka minu tuimale näole taas naeratuse manada. Esialgne strateegiasäde "Viimasel kilomeetril teen siis lõpuspurdi ja annan nii mis torust tuleb" kustub tõdemusega, et torust tuleb täpselt nii palju et sama kiirust jätkata. Väikese valearvestuse tõttu võtan tünnifinišis paar kiirusepunkti, veepüssi juga tabab mind silma. Krt, ma ütlen!

Finiš. Finišisirgele pöörates märkan, et on veel võimalik nii kümmekond kohta tagasi teha, kuid tee läheb ülesmäge. Annan jalgadele käsu viimased sadakond meetrit kiirendada, lükkan ajutegevuse tühikäigule ja asun teele. Peale kujuteldavat finišijoont saan aru, miks võistlustel peale lõpetamist sportlased nagu märjad kaltsud kokku vajuvad. Suudan siiski teiste jalust ära komberdada ja vajun finišikoridori kõrvale istuma. Jõuan korraks ka kella vaadata: 1:48. Suutsin alla kahe tunni, olen igati rahul endaga.

Finiš, kümmekond minutit hiljem. Vaikselt nokkides kuulen, kuidas finišikommentaator muuhulgas mainib, et just nüüd sai täis poolteist tundi stardist. Jään mõtlema, et see pole võimalik, mul läks ju kauem. Siis tuleb aga meelde, et starditud sai ju mitte täistunnil vaid pool tundi hiljem... super. Maksimumeesmärk seega kuhjaga täidetud, finišikoht nii sadakond numbrit eespool stardinumbrist - mis sa hing veel oskad tahta.