Kolm viimast filmi

No Country For Old Men (2007) - asusin seda vaatama ilma igasuguse eelneva infota, kuskilt kaugelt meenus ainult, et film olla mingeid auhindu kuskil võitnud. Tahtmine oli lihtsalt mõnda Tommy Lee Jonesi uuemat filmi vaadata... ja seda üllatavam oli, et peale esimest tundi oli Tommyt kokku vaid nii viie minuti jooksul ekraanil näha. Tunduvalt rohkem sai aimu filmi peakurjami Anton Chigurhi tegemistest - ning ma ei imesta, miks Javier Bardem selle rolli eest Oscari sai. Sedavõrd lummav-hirmutavat kurjuse kehastust on väga vähestes filmides kohatud... ja see alatoon kestis seekord kuni lõpuni. Lisaks suutsid vennad Coenid vahepeal üsnagi eepiliseks hea ja kurja vaheliseks võitluseks kiskuvasse teemasse ka seekord parajad jõnksud sisse visata, nii et lõputiitrite tekkides oli sees üsnagi WTF-tunne.

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (2007) - kaks põhjust miks seda vaadata: Johnny Depp ja Alan Rickman. Esimene seetõttu, et tema senised koostööd Tim Burtoniga on üsnagi stiilipuhtad ja mõjusad olnud; teine seetõttu, et perra kaeda, mis värk sel leheneegril temaga on ;) Ning vähemalt minu võhikliku silma järgi tulid mõlemad oma osadega suurepäraselt toime. Ainult et Extended cut ei pruukinud selle filmi vaatamiseks just kõikse parem valik olla. Peamiselt must-valges maailmas mõjub punane üsnagi värvikana... paneme siia juurde kättemaksu hauduva habemeajaja ning vaatame siis mis tulemus on. Alguses isegi koomilisi elemente omav, kuid lõpus vaid sünge-sünge-sünge-sünge. Nagu see ilmselt plaanitud oligi.

Casino Royale (2006) - seda olin tegelikult juba korra näinud ja lubanud pühalikult et selle peale rohkem enam kunagi oma aega ei raiska, kuid peale esimest kahte filmi tekkis vastupandamatu soov millegi lihtsama ja lõbusama järele ning aeg pidavat ka kõik haavad parandama. Teist korda ei olnudki enam tegelikult nii hull vaadata kõrilõikajaga sarnanevat Bondi ning ka valdava osa filmist endale võtnud pokkerimäng oli päris huvitav jälgida. Ehk siis õnneliku lõpuga muinasjutufilm suurtele poistele oma (peaaegu) klassikalises headuses.


Krt, kahju kohe, et ei oska nii hästi kirjutada kui mõned... aga jah, iga liist jäägu ikka oma kingsepa juurde. Või oleks ehk hoopis innovaatiline ja [veel mõni edev sõna] ning teeks sellest meemi, ah? Kolm viimast vaadatud filmi koos kommentaaridega.