Arkham Horror

Polegi tükk aega pajatanud uudistest lauamängurindelt. Ehk siis nüüdsest on olemas (veel üks) eestikeelne ülevaade pealkirjas mainitud kultuslikust mängust (loetav siit), lisaks ka näiteks sellistest lauamängudest nagu For Sale (loetav siit) või Memoir'44 (loetav siit).

Mis veel? Kõik ostjad saavad omale ostusumma ulatuses Jukusid - nende eest aga omakorda tulevastelt ostudelt hinnasoodustust. Jukude kohta saad lugeda jällegi siit. Kes aga ei tahtnud omale mõne lauamängu ostmiseks kasutajat luua, need saavad nüüd täitsa kontovabalt ostu sooritada, selle kohta lähemalt lugeda... ei saagi. Ning kui "pärispoodidest" tolmunud riiulitelt soovitut ei leia (või on hinnalipik liiga suure numbriga), siis saab meilt ka tellida... lähem info koos hinnakirjaga on leitav siit.

Votnii. Reklaami lõpp. Film jätkub.

Lauamänguõhtu täna õhtul

Kavas: RoboRally, 1960: The Making of the President, Hansa Teutonica, Pandemic, For Sale, Modern Art ja hulganisti muud väärt kraami.

Kus: Huba kohvikus Kadriorus (Vesivärava 7).

Millal: täna alates 17:00

Kellele: kõigile huvilistele ja täiesti tasuta, registreeruminegi pole vajalik.

Lisainfo: lauamangud.ee

Doom lauamänguna? Täiesti olemas ja hea...

Mul on hea meel reklaamida, et Eesti suurimasse lauamängudele spetsialiseerunud veebipoodi jõudis korralik uue kauba laadung, tänu millele on kõigil mänguhuvilistel võimalik soetada uut ja põnevat kraami.

Kes on vähegi arvutimängudega kokku puutunud, teab kindlasti ka Doomi. Nüüd on võimalus seda lauamänguna proovida. Isiklik kogemus: esimesest levelist, krt, pole edasi jõudnud :)

Tahad kaasmängijaid allutada oma lemmikideoloogiale - kapitalism, imperialism või hoopis näiteks islami fundamentalism? Sellisel juhul sobib sulle poliitiline lauamäng Ideology: The War of Ideas.

Robotite võidujooksu imiteeriv Roborally on millegipärast programmeerijatele ikka meeldinud. Saa nüüd aru mispärast... kuigi väheke programmeerimist (ja tunduvalt rohkem ebaõnnestumisi) on seal tõesti.

Klassikaline Diplomacy: mänguseltskondade proovikivi. Kui suudate siinsed noa-selga-löömised üle elada ning järgmine päev veel teretate üksteist - järelikult on teil hea seltskond.

MegaCorps - seda saab mängida kahte moodi. Esimene, nö. "läti stiil", on Monopoly stiilis nuppe liigutada ja kaarte käia ning aeg-ajalt kella vaadates lõppu oodata. Teine stiil, agressiivsem ja lõbusam, on nautida kõiki mängus eksisteerivaid rahategemise võimalusi - nagu suurkorporatsioonide maailmas kombeks.

Kolm Musketäri - Bojarskit siin mängus küll ei eksisteeri, kuid kõik muud komponendid on olemas: ripats, musketärid, kaardiväelased, kuningas ja kuningannna ning Rochefort. Head musketärid vs kurjad kaardiväelased.

Ja palju muudki veel...

Lauamängudest (võimalikult lühidalt)...

...et mitte tavalugejaid traumeerida. Meie arvustuste lehel siis eestikeelsed ülevaated MASU, Lübecki, Age of Empires'i ja mitme muu mängu kohta. Loetuimaks on hetkel kurikuulus Kelgukoerte lauamäng... aga vähemalt ei saa keegi pärast öelda et teda pole hoiatatud.

Positiivsed uudised...

... nii neile, kellele meeldis siit aeg-ajalt lauamängude arvustusi lugeda... kui ka neile, kes taolisi kirjatükke häirivaks pidasid. Nimelt olen nüüd raske südame ja suure kurbtusega otsustanud, et ei hakka dubleerivalt neid arvustusi siia pasteerima ning piirdun antud blogis vaid linkimisega. Ehk siis minu ja Mr.Costello väikeste valgete pontsakate näppude abil on viimasel paaril nädalal kirja pandud alljärgnevad mängututvustused:

Merehädalised / Lifeboats
Minotaurose labürint
Tuulte jõgi / Wind River
1001 karavani / 1001 Karawane

Aga noh... kui kellelegi taoline muudatus millegipärast ei meeldi, siis antagu teada ja saavad kõik püsilugejad omale kopipastega taolised kirjatööd edaspidi jälle omale readerisse.

Blitz

Tükk aega olen otsinud (või noh, mis otsinud... pigem oodanud, et magavale kassile hiir suhu jookseks) lauamängude kõrvale mõnda head arvutil toksitavat WWII strateegiamängu, mis natukenegi sarnaneks sellise ammuse lemmikuga nagu Panzergeneral (ja kõik selle järjed). Tundub, et päris taolisi turn-based kampaaniate, kogemuspunktide, massiivse koguse erineva lahingtehnika jmt-ga mänge enam vist ei tehtagi (või ei viitsi ma eriti otsida)... kuid juhuslikult avastasin riiulist sellise teose nagu Blitzkrieg. Tegemist on küll reaalajas toimetava strateegiamänguga, kuid enamus tingimusi on ikkagi täidetud.

Aga jah, tehisintellekti vastu mängimine on ikka käkitegu, võrreldes sellega kui teisel pool lauda inimene istub. Peab ikka Essenilt hangitud Blitzkrieg Generali reeglid lõpuni läbi lugema.

Aga kust krt ma üleüldse selle aja võtan et (arvutiga) midagi mängida? Peale tööpäeva lõppu ega kokkujooksnud juhtmeid muudmoodi lahti eriti ei sulatagi kui väikese kahurikanonaadiga, millele järgneb II Panzergrenadier'ide diviisi võidukas rünnak. Võeh.

Dividends (2005)

LHV foorumi järgi arvestades on aktsiatega spekuleerimine naisekandmise ning saapaviskamise kõrval üks meie rahvuslikest spordialadest. Mida teevad aga kõik need aktsiahuvilised sel ajal kui Tallinna börs veel kinni ja USA börs juba kinni on? Eksite, kui arvate et puhkavad... tegelikult hoiavad nad end eesootavaks päevaks vormis hoopis Dividendsi abil :)



Dividends on üks ülimalt lihtsate reeglitega lauamäng, kus võidab see, kes viie aasta jooksul kõige rohkem raha teenib. That's it. Ning üks aasta on sisuliselt üks mänguvoor, seega on tegemist suhteliselt lühikese mänguga. Omapäraks on aga suur mängijate hulk - erinevalt tavapärasest maksimaalselt viiest-kuuest osalejast saab siin kaasa luua kuni 12 mängijat.

Iga mänguvoor jaguneb viieks faasiks: esmalt panevad ettevõtted (lihtsuse mõttes on neid kogu mängu peale ainult viis tükki) paika dividendid käesolevaks aastaks ning seejärel algab oksjon mängujärjekorra määramiseks. Kuna aktsiahinnad tõusevad võrdeliselt nende populaarsusele, on esimese alustajal nii ostmisel kui müügil teatud eelised... kuid samas võib mõnikord olla kasulik ka viimaste sekka jääja. Kui järjekord on selge, algabki aktsiate ost/müük - käigujärjekorras saab igaüks osta ja müüa nii palju kui tal raha on ning seejärel kasutada võimalust siseinfo (ehk siis influence-kaartide) abil firmade dividendide suurust mõjutada endale sobivas suunas. Kui kellelgi on mõnes firmas aktsiate enamus, kuulutatakse tema selle ettevõtte nõukogu esimeheks.

Kui kõik on oma ostud teinud, asutaksegi dividende maksma, mis oma olemuselt on samuti lihtne. Nõukogude esimehed saavad aga lisaks rahale ka uut siseinfot, mida järgmisel käigul jälle kasutada - kuna firmasid (ja seega ka esimehi) on vaid viis, on seetõttu kasulik mõni firma siseinfo saamiseks enda kontrolli alla saada. Kui dividendid on kõigile välja makstud, algabki vooru viimane faas: sõltumatud turusündmused, mis siis võib tähendada nii tehnilist korrektsiooni, täiendavat emissiooni kui ka muud rohkem või vähem põnevat. Seejärel algabki uus mänguvoor. Võidab see, kellel on mängu lõpus kõige rohkem raha.

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on minu hinnangul ühe parima (ja lõbusaima) puhtalt aktsiaturgu simuleeriva mänguga ning omad plussid tulevad lisaks veel selle eest, et võimaldab korraga mängida kuni 12-l huvilisel. Võitmiseks on mitu erinevat strateegiat ning võitja osas püsib põnevus praktiliselt viimase käiguni - mida veel võiks tahta? Nii et kui keegi mängida tahab, andku kommentaariumis märku :)

Mänguaeg: 30-90 min
Vanus: 12+

Link tootjale: http://www.funfactorygames.biz/games.htm

7/10

Diplomacy (1959)

Alustuseks ütlen vaid seda: Diplomaatia ei ole ilus mäng. See ei ole selline mäng, mida mängida kallimaga kahekesi või meeldiva lõõgastusena lastega peale väsitavat tööpäeva. Sugugi mitte. Samas, XX sajandi algus polnud Euroopas samuti kuigivõrd ilus... kui see teid lohutab. Diplomaatiat võib pidada mänguseltskondade proovikiviks - kui suudetakse see mäng lõpuni mängida ning seejärel uuesti kokku saada ja rõõmsalt mõnda uut mängu alustada, siis olete eksami läbinud - suudate eristada mängu tegelikkusest ning mitte üht teise üle kanda. Mängumaailmas, kus põhiküsimuseks pole mitte, et kas mind reedetakse, vaid et millal seda tehakse, on see väärtus omaette.



Ajastud muutuvad, kuid sellest hoolimata jäävad osad asjad muutumatuteks. Lihtsate väärtuste hukkamõistmine võib küll mõnel ajahetkel populaarne olla, kuid sellegipoolest meeldib meile neid väärtusi oma sõpradelt leida. Lojaalsus, otsekohesus, ausus, tänulikkus, rüütellikkus, suuremeelsus - need on iseloomulikeks tunnusteks nii meie heale sõbrale, abikaasale, isale kui ka sellele toredale poisile, kellele loodetavasti me tütred kunagi mehele lähevad.

Diplomaatia amoraalses maailmas on need väärtused seevastu saamatu kaotaja tundemärkideks. Kui langenud vaenlane sirutab sinu poole abipalveks oma käe, on mõistlik see aitamise asemel hoopis maha raiuda. Kui sõber aitab sind sinu hädasolemise ajal, siis oota kuni tema omakorda hätta satub ja peksa ta seejärel põrmuks. Kui liitlane palub sult abi oma järgmise hooaja plaanide teostamises, siis luba oma abi tingimusteta ning paljusõnaliselt - seejärel tegutse vastupidiselt kokkulepitule ja lase tal vasturünnak üksi vastu võtta. Proovi end ümbritseda nende inimestega, kes sind usaldavad... ja seejärel reeda nad; leia liitlane, kes on valmis sinu nimel surema... ja seejärel kontrolli, et ta seda ka teeks.

(Richard Sharp "The Game of Diplomacy")

Diplomaatia mäng algab 1900 aasta kevadel ning igaüks mängijatest esindab ühte tol hetkel Euroopas domineerinud seitsmest suurriigist: Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Austria-Ungari, Türgi või Itaalia. Alguses on kõigil kolm üksust (v.a. Venemaa, kel on neli) ja kolm linna oma kontrolli all; mäng lõpeb momentaalselt siis, kui keegi on suutnud oma kontrolli alla saada 18 linna... ja võitjaid saab olla vaid üks. Seega, mis hetkel lõpetada oma seni toiminud piirileping ja rünnata liitlasi?

Üsnagi morn ja masendav algus, kuid mis teha - vähemalt ei saa pärast keegi öelda, et teda pole hoiatatud. Kui nüüd aga pisut positiivsemates toonides jätkata, siis üheks Diplomaatia võluks on tema lihtsus: kasutuses on vaid kahte tüüpi sõjaväge - laevastik ja maaväed. Maavägi sõdib maa peal ning laevad merel ja rannikualadel - ei midagi keerulist. Samuti on kõik üksused võrdse tugevusega, seega vaenlase üksuse hävitamiseks (või vastupidi, enda kaitsevõime suurendamiseks) on vaja tuge saada kas mõnelt enda või liitlase üksuselt. Ning siin algabki läbirääkimiste osa.

Diplomaatia mängujuhendis on üsnagi alguses lihtsalt välja öeldud: "Ära unusta, et sa pole mitte väejuht, vaid eelkõige diplomaat!" - ning nii see ongi. Kuna alguses alustab igaüks vaid kolme üksusega, siis on edenemiseks ülimalt oluline liitlaste leidmine - ja suur osa ajast kulubki teiste mängijatega (salaja) suhtlemisele, kokkulepete tegemisele ning käikude kirjapanekule. Käigud pannakse kirja eraldi paberitele ning avaldatakse üheaegselt, ehk siis kellelgi pole võimalik seejärel enam oma käsklusi muuta. Peale käskluste avamist selgubki tõehetk - vaadatakse, et millised väeosad on liikunud, kes on keda rünnanud või toetanud ja millised on lahingutulemused.

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on reeglitelt lihtsa, kuid ülimalt haarava mänguga, mis aga paraku on üsnagi suur ajaröövel. Peamiselt sellest tulenevalt ei ole ka endal õnnestunud seda veel kordagi päris lõpuni mängida... ka kaheksast tunnist on Diplomaatia puhul väheks jäänud. Mängu haaravust näitab tegelikult ka see fakt, et tegemist on Monopoli kõrval vanuselt teise kommertslikult toodetava lauamänguga - käesoleval aastal täitub mängu sünnist juba 50 aastat.

Kellele ma seda mängu ei soovitaks?

- Inimestele, kes tahavad teha oma esimest tutvust lauamängumaailmaga.
- Abielupaaridele ning lihtsalt koos lastega midagi mängida soovijatele.
- Neile, kellele on põhimõtteliselt vastumeelne mõnda kokkulepet isegi mängus rikkuda.
- Ja samuti ka neile, kes eelistaksid mängu kestvusega alla paari tunni.

Ülejäänutele aga - edu läbirääkimistel!

9/10

Mängu ametlik kodulehekülg
Suurepärane valik erinevaid Diplomaatia strateegia-alaseid artikleid
Diplomaatia autori, Allan B. Calhameri artikleid

RoboRally (1994)

Mis juhtub suures tootmishallis peale seda kui viimane lahkuv tööline enda järel tule ära kustutab? Võib üsnagi kindel olla, et terve päev tunnist tundi ühte ja sama liigutust teinud tööstusrobotid tahaksid nüüd end pisut sirutada ja ehk isegi mõne sünteetilise õli maitselise õlle lahti korkida. Ning mis võiks olla veelgi meeldivam enda liigutamiseks kui korraldada konveiereid, šahte ja vaheseinu täis tootmishoones üks korralik robotite ralli... RoboRally!


Robotitega on aga see häda, et neil napib nii loovust kui ka initsiatiivi ja kui neile öelda robotikeeles "Jookse finišisse!" siis suure tõenäosusega lõpeb nende liikumine esimese seina juures, nukralt konstateerides fakti, et edasi enam ei saa. Seepärast kehastuvadki kõik mängijad mitte robotiteks vaid hoopis nende programmeerijateks - ehk siis igaüks paneb oma hoolealuse puhul paika, et kui palju too täpselt edasi liigub, kuhu suunas seejärel pöördub jne. Kui kõigil on käsud paika pandud, lastakse robotid põrandale lahti ning need hakkavad samaaaegselt oma käsklusi täitma.

Paraku pole tsehhipõrand ringi rallitamiseks just eriti ohutu piirkond kõigi oma šahtide, teravate nurkade, kaldteede ja laseritega; samuti põrutab oma käigu lõppedes ka iga korralik robot ühe tubli sähmaka oma laseritest mingis suunas. Seetõttu pole midagi imestada, kui ühel ilusal hetkel avastad, et sinu algselt läikivalt säranud Zoom Bot on kõike muud kui kaubandusliku välimusega. Ega see kaubanduslik välimus suurt nii väga oluline olegi... palju olulisem on, et iga vigastamine mõjutab aina rohkem roboti oskust uut programmeerimisinfot vastu võtta ning seetõttu kasutab uue info asemel hoopis varasemat koodi.Lahtiseletatuna tähendab see seda, et mingit osa roboti liikumisest mängija ise enam kontrollida ei suuda... ja siin see tõeline lõbu algabki. Kujutage vaid ette, et mõne käigu kaheks viimaseks liikumiseks olid robotile antud käsud "liigu kaks sammu otse ja pööra siis ümber" kuid kahjuks sai ta käigu jooksul niivõrd rappida, et need kaks käsku lukustusidki. Reaalsuses tähendab see, et kuni roboti remontimiseni mängija neid kahte viimast käsku muuta ei saa ning peab arvestama, et iga käigu lõpetab kaks sammu otse liikumine ja seejärel ümberpööramine.

Muidugi on aga võimalik teatud tingimustel oma robotit remontida, muutes teda töökamaks... samas on tsehh täis kõikvõimalikke auke ning konveiereid, mis sinna astunut omatahtsi edasi liigutavad, nii et mõtlemist on piisavalt, samuti tulistab iga robot automaatselt oma käigu lõpus. Nalja saab seega rohkem kui rubla euro eest ning aeg-ajalt võib kogeda, kuidas rõõmujoovastus asendub mõne hetkega musta masendusega... täpselt nagu teistes heades mängudes. Ja kui ühel hetkel peaksitegi tundma, et kõik selle mängu nipid ja nõksud on omandatud, siis olge mureta - hetkel on RoboRallyle olemas tervelt neli ametlikku täiendust!

6/10

RoboRally tootja lehekülg

PocketCiv 2.0

Lauamängude puhul julgen üheks nö. "rusikareegliks" pidada seda, et mida rohkem mängijaid, seda rohkem igasugu interaktsiooni ja seega ka lõbusam. Üsnagi keeruliseks võib aga osutuda viie, kuue või isegi seitsme mängija samaaegne kokkusaamine - on ju igaühel neist plaanid, ajakavad ning kohustused, mis ei pruugi alati kokku langeda oma soovidega. Vaid väga üksikud hardcore-mängijad on valmis näiteks ämma sünnipäevale või kevadisele kartulipanekule minemata jätma pelga põhjendusega "X sai omale laheda mängu, teeks parem ühe 12-tunnise sessiooni", nii et paratamatult peate aeg-ajalt leppima asjaoluga, et kohaletulnuid on oodatust vähem.

Sellest pole aga hullu - sobivaid mänge leiab nii kahele, kolmele kui ka neljale - mida aga teha siis kui peale enda kedagi teist ei tulegi?


Üks võimalikest lahendustest oleks sellisel juhul teha üks PocketCiv. Oma olemuselt on see vana hea Civilisation, mis on aga modifitseeritud spetsiaalselt ühe mängija jaoks ning lisaks ka veebist täiesti tasuta saadaval. Ehk siis mängu ettevalmistamiseks oleks vaja välja printida (soovitavalt värvilisena) kasutuses olevad mängukaardid, leida nii A4 jagu vaba paberipinda ja pliiats - ja lihtsa, nö. basic-versiooni mängimiseks ongi kõik valmis. (Deluxe-versiooni - jah, see on ka olemas ning samuti tasuta - jaoks tuleb lihtsalt natuke rohkem trükitööd teha).

Mängu alustamine ise on on suhteliselt lihtne - teatud reeglite järgi joonistad omale paberile täpselt sellise kujuga kuningriigi (või vabariigi, olenevalt eelistustest) nagu endal tuju on ning jagad selle siis kaheksaks maakonnaks. Seejärel paned teatud reeglite järgi paika algsed maavarad (mäed-metsad) ja kõrbed (liivatormid-bandiidid) ning ka esmase asustuse. Voila. Võidki mängima asuda.

PocketCivi geniaalsus peitubki tema lihtsuses - kõikvõimalikud sündmused, nii head kui halvad, selguvad sinu enda poolt välja trükitud kaartidelt nende suvaliselt tõmbamise teel. Jah, see on kaardimäng, seda küll. Geniaalsus peitub aga selles, et kõik kaheksa ajastu sündmused on mahutatud kokku ainult 16-le kaardile. Tõesti, kogu sinu tsivilisatsiooni saatus sõltub 16-st kaardist. Ning sugugi mitte pole nende peale kirbukirjas mahutatud tekste, et "Tulevad karvased barbarid põhjast" või "Sõlmisid kaubanduskokkuleppe Vesta neitsite impeeriumiga, saad 8 kuldraha" - kaartidel on vaid märksõnad ning reeglitest saad lugeda täpsemat kirjeldust iga sündmuse kohta.

Paar lõiku tagasi kirjutasin, et mängu alustamine on lihtne, see on tõsi. Ka mängimine ise on lihtne, selles pole midagi keerulist. Omapärane on PocketCivi puhul aga see, et vähemalt esimesed paar korda mängides tunned juba esimesest käigust alates, et see mäng vihkab sind. Väike näide minu viimasest sessioonist: kohe esimesel käigul tekkis ühte mereäärsesse provintsi liivatorm, mis kandus edasi naabermaakonda, muutes ka selle kõrbeks ja tappes sealsed inimesed. Järgmisel käigul tekkis teise maakonda maavärin, mis tappis sealsed inimesed. Kolmandal käigul maabusid merelt kolmandasse maakonda barbarid põhjast, kes (kas tekib juba tuttav muster?) tapsid sealsed inimesed.

Peale seda hakkas õnneks tekkima juba ka neutraalseid sündmuseid ning ka mõni positiivne, nii et esimese ajastu suutsin edukalt ära lõpetada ja olin valmis ka uude astuma, kuid õnneks on PocketCivil täiesti ametlik reegel, et ajastuste vahepeal võib soovi korral ka mängu ära lõpetada. Kuna tundsin, et peale sellist mängu on vaja natuke närve kosutada ja eneseusku taastada, siis kasutasingi seda võimalust ning lõpetasin võidukalt 5 kuldraha ning 7 võidupunktiga. Jee. Aega võttis esimese ajastu läbimine ca tunnikese, nii et reklaamitavat 30 minutit ei tasu väga uskuda... ehk tõesti siis kui kunagi kõik sündmused, arenguvõimalused ja kaardid peas on ning tegeleda tuleb vaid ressursside haldamisega.

Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda? Kindlasti ei soovitaks ma seda mängu esimeseks kokkupuuteks lauamängude maailmaga, sugugi mitte - alustada võiks millegi lihtsama ning lühemana. Samuti jääb PocketCivil puudu tavalise Civ-lauamängu puhul nauditavast omavahelisest vestlusest ning kokkulepetest ning ennustatavalt võib kaheksanda (ehk siis viimase) ajastu lõpuni mängimine aega võtta nii kolme-nelja tunni jagu soolomängu. Samas on aga tegemist siiski üksinda mängimiseks igati sobiva ja samuti ka tasuta mänguga - ehk siis kui aega laialt käes ning ükski muu kohustus turjale ei roni - miks ka mitte.

6/10

PocketCivi ametlik lehekülg koos kõigi materjalide-juhendite-kaardifailidega

Thurn and Taxis

Kujutage ette olukorda, kus olete mänginud mänge, kus tuleb võidelda ellujäämise nimel kas zombide, müstiliste koletiste või Cylonite vastu; mänge, kus tuleb üles ehitada linnasid, riike või suisa tsivilisatsioone; mänge, kus saab manipuleerida aktsiaturgudega ning luua varifirmasid. Ning nüüd kujutage ette olukorda, kus teile kõige selle järel pakutakse võimalust mängida mängu, mis kujutab endast... keskaegset Saksa postisüsteemi. Justnimelt, keskaegset Saksa postisüsteemi.

Enam-vähem sellised emotsioonid valdasid mind, kui pakuti välja võimalus mängida Thurn and Taxis'it... kuid kui on hea seltskond, siis ei ole olemas ka kehvi mänge - seega võtsin pakkumise vastu. Tuleb tunnistada, et ma ei pidanud kahetsema - mäng osutus piisavalt heaks, et ligi tunnikeseks muud maailmat ära unustada.

Tegemist on siis üsnagi lihtsate reeglitega mänguga, kus iga mängija proovib keskaegsel Baierimaal (ning selle ümbruses) arendada välja võimalikult kiiresti ja võimalikult laiaulatuslikku postijaamade võrgustikku, et kohalikel parunitel ja vonnidel oleks mugav oma ringkirju naabritele edastada ja edikte lugeda. Võrgustiku ülesehitamiseks on vaja see kõigepealt plaanina paika panna (s.t. kaartidena enda ette lauale asetada), plaani koostamine (ja selle õnnestumine) sõltub suures osas aga kaardipakist tulevatest kaartidest.

Positiivne on aga see, et kaardipakist ei tule kaarte pimesi tõmmata - mängulaua vasakul ääres on alati kuus kaarti pildiga ülespoole - ole aga mees ja vali sobiv välja. Paraku kui oled juba omale plaani paika pannud, siis ei tohi seda enam ümber tegema hakata - ehk siis kui oled juba piltlikult öeldes otsustanud, et sinu postikaarik sõidab Tallinnast läbi Keila Paldiskisse, ei tohi sa neist kohtadest enam ühtegi ära muuta, võid vaid algusesse või lõppu jaamasid juurde lisada. Seda võivad muidugi ära kasutada sinu kurjad konkurendid, sest kuna plaanid on avalikud, pole neil enamasti keeruline oletada, et milline sihtpunkt sind just huvitaks ning seejärel see siis endale napsata.

Et aga postiimpeeriumi ülesehitamine liiga aeganõudvaks ning valuliseks ei läheks, on võimalus abi paluda erinevatelt ametnikelt - mõni võimaldab sul rohkem kaarte maast võtta, teine jällegi korraga rohkem kaarte oma teekonnaplaani juurde lisada jmt. Erinevate ametnike soosingu osav ärakasutamine võimaldab sul seega oma plaanid teistest kiiremini realiseerida ning mida kiiremini sa mõne piirkonna oma postijaamadega ära täidad, seda rohkem piirkonna valitsus sinuga rahul on ja rohkem võidupunkte sulle jagab. Mäng ise käibki võidupunktide peale, nii et need, kellele mingil põhjusel rahamängud ei meeldi, võivad kergendatult ohata.

Tegemist on seega piisavalt huvipakkuva ca tunniajase kestvusega lauamänguga, kus sarnaselt võrdne osa on nii õnnel kui ka oma planeerimisvõimel. Miks on selle mängu nimel aga seost tolleaegse postindusega? Vastuse leiab siit...

8/10

Thurn and Taxis ametlik lehekülg

Last Night on Earth: The Zombie Game

Üle unise väikelinna Woodinvale'i on laskumas ööpimedus, kuid tihenev udu ning pikenevad varjud toovad seekord kaasa midagi rohkemat kui lihtsalt kergest tuulepuhangust põhjustatud külmavärinad. Kunagine rahulik kogukond on muundumas täielikuks põrguks, kui mööda linnakest hakkavad liikuma näljaste zombide hordid, kelle ainsaks sooviks on rahuldada oma kustutamatut nälga inimliha järele. Mõne aja pärast ongi ellu jäänud vaid käputäis inimesi, kes üheskoos võitlevad oma elude eest. Selles lõpmatusena tunduvas öös tundub ainult üks asi surmast veelgi hullem... saada nakatatud.

Selliselt algab "õudusmänguks" tituleeritava mängu "Last Night on Earth" sissejuhatus ning see vastab ka täielikult tõele. Paljud on kindlasti vaadanud erinevaid B-kategooria õudusfilme - tänu sellele mängule on aga filmi sisu võimalik ise kujundada ning läbi elada.



Mängu alguses lepivad mängijad omavahel kokku, kes mängivad häid linnakodanikke-kangelasi ning kes kurje inimliha järele janunevaid zombisid ja ühtlasi valivad stsenaariumi. Korraliku filmi kohaselt ei saa ju tegemist olla lihtsalt suvalises kohas toimuva sõdimisega vaid igal mängul on ka konkreetne teema ja sellest tulenevad võidutingimused mõlemale poolele. Stsenaariume on aga erinevaid - lihtsamates piisab kangelastel võiduks vaid teatud hulga zombide mahanottimisest, keerulisemates tuleb aga hommikuni kaitsta vana mõisahoonet zombide sissetungi eest või hoopis leida verejanulisi olevusi täis linnast kütusekanister ning autovõtmed, et seejärel võimalikult kaugele kihutada. Zombide juhtija(te)l on ülesanded mõistagi lihtsamad - takistada inimesi oma plaanide täitmises.

Suur osa mängust põhineb kaartidel ja täringutel - kaardid on need, mis näitavad millised relvad inimestel parajasti on kui ka need, mis näitavad milline sündmus ootamatult tekib; täringute abil selgub aga enamasti, kes inimese ja zombi kokkusaamisel võitjana edasi liigub. Samas pole tegemist puhtalt kaardimängu või täringuveeretamisega - kuna tegevusel on ajaline mõõde ning samuti ka reaalsed piirangud (pumppüss on küll lahe relv aga selle leidmine ei tähenda mängu võitu inimestele - kui padrunid saavad otsa, on see kasutu) siis tulebki keskenduda rohkem koostööle ja üksteise abistamisele kui igaüks-enda-eest amokijooksmisele. Ning see selle mängu juures mulle eriti meeldibki.

Teine asi, mis mulle meeldib, on mängulaud koos -tegelastega. Kui laual tuleks liigutada vaid lihtsalt värvilisi nupukesi, poleks LNOE väärt teist korda vaatamistki... detailsed inimeste ning zombide kujukesed annavad aga mängule täiesti filmiliku oleku. Täiendavalt on ka kaartidel piltideks filmikaadrid koos paari iseloomustava fraasiga.
Mängulaud kujundab endast aga tüüpilist väikelinna, kus on nii kirik, kool, politseijaoskond kui ka hunnik muid asutusi - kuna aga mängu alguses pannakse laud kokku juhuslikkuse põhimõttel siis võib julgelt öelda, et iga kord toimub tegevus mõnes erinevas linnaosas, laskmata tekkida rutiinsetel lahendustel.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Last Night on Earth on üks mõnus seltskondlik mäng, kus eriti kaartidel olevate fraaside abil ("Oh my God, it's not Tom anymore!" - "Grrlph!") on võimalik sujuvalt tekitada õudusfilmidest tuttavat paanilist õhkkonda. Karbi peale on mängu kestvuseks kirjutatud 60-90 minutit ning üldjoontes võib sellega nõustuda, koos Growing Hunger laiendiga saab kaasa ka 10-minutilise 2-mängija stsenaariumi, kuid võib juhtuda, et mõni pikem stsenaarium võtab hea seltskonna olemasolul aega ka rohkem kui kaks tundi.

"So put down that popcorn, grab your shotgun, and hide your brain; the Zombies are coming and this could be your Last Night on Earth!"

9/10

LNOE ametlik veebileht
Kaks veebis avaldatud stsenaariumi