"It's not about trying to win myself. It's about not letting others to win."Algas see kõik tegelikult Costello juures. Olles enam-vähem viimase trolliga kohale kärutanud ja väikese veinipudeli lahti korkinud, hakkas üha täienevat seltskonda nähes tekkima aina rohkem tunne, et selle kaadriga võib see reis täitsa lõbusaks osutuda. Soojenduseks Imperial ning paar Sabotööri ja veidike kõrgendatud meeleolus saigi bussi peale jalutatud. Kell 4.30, olles enne seda 20 tundi järjest üleval olnud. Seega pole ime, et täitus Leheneegri tagasihoidlik ennustus Tallinna piiri mittenägemise kohta. Tegelikult mõned pildid isegi meenuvad Pärnu maanteest, kuid kuna oli tegemist uduga, polnud väljas eriti midagi vaadata. Läbi unesegasuse kuulsin ka, kuidas Pärnus olla õigest inimesest mööda sõidetud alguses... aga see selleks. Buss oli seevastu huvitav - kui kiirus tõusis üle 70 km/h, hakkas tagumises osas olevast katuseluugist meeletult külma õhku sisse puhuma. Lõpptulemusena viis see sellleni, et peale uinumist ärkasid külmunud nina peale, soojendasid selle kätega üles ja uinusid taas. Ning tsükkel kordus. Riia lennujaamas ronis seega bussist välja hulk kangestunud lauamängureid, kelle jaoks terminali astumine oli võrreldav troopilisele saarele sattumisega. Üksikud järelnähud külmavärinate näol olid juba pisiasjad.
Nii Ryanairi lend kui hilisem bussitransfeer hostelisse möödusid ebahuvitavalt tukkudes. Oluline oli vaid see, et soe oleks. Hostel ise oli viisakas, puhas, kuid hinda arvestades oleks ikkagi natuke enamat oodanud, eriti hommikusöögi osas... aga magamiskohad olid(neljased/kuuesed toad), viisakad wc/dušš olid ja toolid-lauad ka. Mida sa hing ikka rohkem ihaldad.
Kiire arvutustehe näitas, et kui üldse millalgi, siis ainult saabumisõhtul ongi reaalselt ainus võimalus nende viie päeva jooksul tutvuda selle kauni Saksa väikelinna vaatamisväärsustega ja ühtlasi ka kõht korralikult täis süüa. Viimane korralik keretäis kippus enamusel jääma nii 24h kaugusele juba. Allan oli ka eelmisel aastal siinkandis käinud ja teadis rääkida, et "siinsamas kohe, paarisaja meetri kaugusel ristmikust on üks hea ja odav kebaabikoht". Jäime siis sinisilmselt seda uskuma ning asusime teele. Õigele ristmikule jõudes ei olnud aga Allanit läheduses (või ta jäi hüüdjaks hääleks kõrbes?) ning me pöördusime valele poole. Peale esimest kilomeetrit jõudsime järeldusele, et siin vist seda kebabi pole, samas välistasime aga entusiastlikult muid söögikohtasid ("Ei, hiinakat ei tahaks ikkagi
süüa", "See on siin liiga väike/kahtlane/kallis koht" jmt). Peale teist kilomeetrit olime valmis juba lähimast pizzeriast pitsasid kaasa ostma ning kiriku esisele muruplatsile vajuma. Õnneks leidsime seejärel aga kohaliku kaubanduskeskuse koos sealse kebabi-kohaga ning peale hirmodavate hindadega meeletute portsjonite konsumeerimist võisime seljatoele vajuda ning õndsa naeratusega ümbritsevat jälgida.
Ahjaa, luban, et edaspidi rohkem ei kommenteeri Saksa elu-olu hindasid, kuid nii palju kui nende viie päeva jooksul väljaspool messi ringi liikuda õnnestus, jäi enamus hindu äärelinna kaubanduskeskustes-poodides eestlasele täiesti jõukohaseks... et mitte öelda odavapoolseks. Ning teine asi, mida ei kommenteeri, on ühistransport. Tallinna suuruses linnakeses oli selline (kiir)trammide struktuur välja ehitatud, milleni siinmail lähima 50 aasta jooksul
kindlasti ei jõuta. Ning ümberistumisi võimaldav ühe tsooni (või tegelikult oli see vist ikkagi kahe tsooni?) pilet maksis meie rahas 30.- (meil on olenevalt ostukohast pileti hind 13-20 ning ei võimalda ümber istuda), ostes aga grupipiletina sai igaüks sama summat välja
käies sõita terve päeva (tõsi, viiese grupina koos püsides).
Mis aga esimesel päeval messil toimus... seda paraku ei õnnestu kirjeldada. Olles pidanud siiani piirduma vaid kohalike või Soome lauamängupoodide poolt pakutava valikuga, lõi sealne väljapanek alguses pahviks. Kujutage ette kolme Pirita messikeskuse suurust kompleksi, mis on lauamänge ja nende tootjaid täis.
It's bloody unbelievable. Ning valdav enamus tootjaid pakkusid ka võimalust lihtsalt tasuta oma mänge proovida - istu laua taha ning mängu disainer isiklikult tuleb ja õpetab sulle reegleid. Ehk siis esimene päev jättis tunde, mis võib olla lapsel, kes on suuuurde kommipoodi sattunud.
Üks koomiline seik oli Days of Steami boksi juures seda mängides, kus peale mängu põhimõtete selgitamist alustasimegi omas stiilis (vt. motot selle sissekande alguses). Ehk siis kuna mängu mõte oli (a) ehitada raudteed ja (b) vedada mööda seda kaupasid linnadesse, kuid mööda mängija ehitatud teed said ka kõik ülejäänud sõita, siis veedeti esimene pooltund veedeti rõõmsalt võimalikult keerulisi teid välja mõeldes, ilma ühtegi linna juurde tekitamata. Mängu autor vaatas seda mõnda aega eemalt mõtlikult pealt, tuli siis laua juurde ja küsis: "Why are you playing like this??!", kartes et on meile reegleid kuidagi valesti edastanud. Selgitasimegi talle siis muiates, et selline on meie grupi mängustiil ja ärgu kartku, küll ka tavapärane mäng mingil hetkel tekib.
Rõõm oli ühtlasi näha, et ka meie põhjanaabrid olid messil esindatud... ning veel suurem rõõm oli näha, et (vähemalt minu maitse kohaselt) oli seal ka mängitavaid mänge nende poolt. Kuigi jah, selle peale võivad vist ainult soomlased tulla, et Euroopa turule minna mänguga, millel nimeks... "Epäillyt" :) Aga nagu nad ütlesid, on tegelikult neil olemas ka ingliskeelne versioon eurooplasele suupärasema nimega, kuid seda neil paraku messil kaasas polnud.
Eraldi saal oli lisaks nii koomiksisõpradele (no absoluutselt kõike võis sealt leida) kui ka larpijatele, rollimänguritele ja muule analoogsele rahvale (antagu mulle palun andeks kui ma teadmatusest sobimatud grupid kõik nii kokku lahterdan), kuid ega nende saalide süstemaatiliseks läbikäimiseks tegelikult neljast päevast ei piisanud.
Ning nagu ennustatud sai, mida enam messi lõpu poole, seda rohkem mängude hinnad kukkuma hakkasid - enamusele tootjatele oli kasulik mingi sümboolse hinnaga oma kaup maha müüa, kui et hakata seda uuesti konteinerites kuhugi X-kohta tagasi transportima. Lisaks allahindlustele korraldati UGG boksis ka strateegiamängude oksjonit - kuna aga kohalviibijaid oli vähe ning sealtki suurem osa eestlased,siis üksteist üle ei pakutud ning seeläbi saime nii mitmegi väärt asja omale suht hea hinnaga. Exploit missugune.
Ja oodatult-ootamatult saigi viimane messipäev otsa, ronisime viimast korda trammile, et hostelisse sõita ja sisustasime õhtu traditsiooniliselt mängides. Seekord aga mitte ainult tavapäraseid mänge, vaid ka "Paki kohver Ryanairile sobilikult", kus kohvri mõõtmeid kahekordselt ületav mängude kogus tuli kuidagi ära mahutada nii mõõtmete kui kaalu poolest. Eestlased on aga andekad ning täpseim tulemus, mida ma mäletan oli vist 70 grammi alla piirnormi :) Ning üks lätlane kuulutas enesekindlalt lennujaamas "700 grams for sale in my bag" :) Tõeliseks närvide katsumuseks osutus aga käsipagasi kontrollist läbiminek, kus üritasin iga hinna eest varjata asjaolu, et minu seljakott ei mahu ka parima kujutlusvõime kohaselt nendesse õblukestesse raamidesse, mis Ryanil ette nähtud on. Hoolika kontrollivaliku tulemusena läks õnneks.
Tagasisõit polnud samuti midagi erilist, tänu Andilt saadud vihjele õnnestus vaid saada jalaruumiga kohad Ryanairis kus ei jäänudki karbisilkude tunnet sisse. Lennujaamas jällegi seesama buss samade hädadega ning tee Tallinna poole võis alata ja tukkumisega vahelduses saigi õnnelikult koju jõutud. Järgnes 12-tunnine lõunauinak.
(pealkiri sisaldab endas lauamängumessil ja sinna jõudmisel edukaks hakkamasaamiseks vajalikku fraasidekomplekti, õpitud kohapeal)
Tänase maitseelamuse eest hoolitses A. Le Coq oma Aura Aedviljamahlaga. 
