Carl Sagan "Kontakt"
Neist kolmest oli seda raamatut kõige raskem lugeda. Tagumisel kaanel on kirjas, et autor on nimekas astronoom ning sellega tuleb nõustuda - võhikule tajutavaid möödalaskmisi seal ei esinenud. Lisaks on kaanel kirjas, et tema raamatud on enim loetud populaarteaduslikud teosed maailmas - sellega on juba raske nõustuda, sest suur osa ajast tundub, et loed hoopis mõnda tõsist teadustööd.
Muidugi, kui raadiovastuvõtja sagedusriba on väga kitsas, kui kuulad ainult ahast sageduste diapasooni, siis tuleb leppida suure ajakonstandiga. Sa ei saa kuidagi detekteerida kiiret modulatsiooni. See on lihtne järeldus Fourier' integraali teoreemist ja on lähedalt seotud Heisenbergi määramatuse printsiibiga. Nii et kui kasutada näiteks kilohertsist vastuvõturiba, ei saa eristada signaali, mis on moduleeritud kiiremini kui millisekund.
S. Vititski "Selle ilma väetid"
Selle Boriss Strugatski romaani tegevus toimub enam-vähem kaasaegsel Venemaal ning seetõttu oli ootuseks kohata ehedat vene eripära korralikus ulmekastmes. Andku Strugatski loomingu austajad mulle selle ootuse pärast andeks, kui see vale oli - ei mäleta mina millal (ja millist) vendade raamatut viimati kätte võetud sai. Kohalikku elu näidataksegi sellisena nagu see on - ei puudu kantpead, viinajoomine ega ka tarakanid - kuid lugemise teeb keeruliseks suur hulk erinevaid tegelaskujusid. Lisaks veel ka korralikus koguses Lüürilisi Kõrvalepõikeid, nii et loogiline järjepidamine kes-on-kes jääb mõnel hetkel päris segaseks. Mis aga häiris, oli vene keeles kasutatavate anglitsismide tõlkimine eesti keelde, selle asemel et siinseid termineid kasutada.
"Aga kuidas oleks GKO portfelli hedžeerimisega fjutšersite abil" päris Matvei ettevaatlikult. See oli kontrollküsimus.
Vadim vaikis paar sekundit, kuid siiski vastas - üsna vastutahtmist, kuid vastavuses normide ja tavadega:
"Kahjuks ei. Võin garanteerida vaid enda osalemise GKO OFZ teistkordsel oksjonil dilingisaalis."
Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Huxley't ostes tegin kaks viga: esiteks arvasin, et olen lugenud ühte tema varasemat raamatut (tegelikult aga mitte - ei viitsi praegu ka tegelikku autorit guugeldama hakata) ning teiseks, et ma selle varem juba korra läbi lugenud olen. Igal juhul ära ma selle ostsin ja tuleb tunnistada et ostuga igati rahul - neist kolmest oli see ainus, mille käest panemata läbi lugesin. Olgugi, et kirja pandud ligi 80 aastat tagasi, tabasin end üsnagi mitmel korral lugedes mõttelt "Taevas tänatud, et midagi taolist juhtunud pole", millele järgnes enamasti ka küsimus "Aga kui kaugel me taolisest tulevikustg tegelikult oleme?". Kui eesmärgiks on kõigi inimeste õnn, siis kas sellise eesmärgi saavutamiseks on ikka kõik vahendid lubatud? Boonusena sai aga uue kasutusvõimaluse terminile "pneumaatiline" :)
"Imelik mõelda, et koguni Meie Issanda Fordi päevil polnud enamiku mängude jaoks tarvis muud varustust kui vaid paar palli ja kappi ja vahest ehk jupp võrku. Kujutlege vaid, kui arutu oli lasta inimestel mängida keerulisi mänge, mis mitte millegagi ei aita suurendada tarbimist. Lihtsalt hullumeelsus! Tänapäeval ei kiida kontrolörid heaks ühtegi uut mängu, kui pole võimalik tõestada, et see nõuab vähemalt niisama palju lisaseadeldisi nagu kõige keerulisem kõigist olemasolevaist mängudest."
2 kommentaari:
Sagani tõlge tundub lihtsalt kohmakas keeles olevat.
Näed mis kõik teada saab - et minu lemmikulmeka aluseks olnud romaan on ka eesti keeles olemas. Samas, ilmselt ma seda siiski ei osta, sest lugemata ulmekate virn on niigi liiga suur. Huxley nende hulgas.
Postita kommentaar