Taaskord üks selline teema, milliseid pilte mu pilditeegis lihtsalt ei ole. Natukene taaskasutust ja natuke fantaasia kasutamist ei jäta aga õnneks pildita.
pühapäev, juuni 21, 2009
Fotojaht: loojang
Taaskord üks selline teema, milliseid pilte mu pilditeegis lihtsalt ei ole. Natukene taaskasutust ja natuke fantaasia kasutamist ei jäta aga õnneks pildita.
reede, juuni 19, 2009
Everybody loves Hypnotoad!
Good news, everyone!
Suur oli minu kurvastus, kui sain teada, et kultusseriaali "Futurama" on tehtud vaid viis hooaega - seda on küll tublisti rohkem kui mõnda teist väärt saadet, kuid sellegipoolest vähe. Seda suurem oli aga positiivne üllatus, kui sain teada, et viimase paari aasta jooksul on sellele seriaalile tervenisti neli täispikka järge tehtud: "Bender's Big Score", "The Beast with a Billion Backs", "Bender's Game" ja "Into the Wild Green Yonder". Kõik neist täis sedasama harjumuspärast mahlakat paroodiat ja mõnusaid süžeepööranguid. Kel huvi, saab juba ise täpsemalt edasi uurida, mina ei räägi nende filmide sisust sõnakestki.
Millest aga käesoleval postitusel selline nimi? Nimelt on Futurama tegijate hinnangul just sellenimeline sari 31. sajandil populaarseimaks TV-sarjaks. Aeg-ajalt vilksatab see hüpnotiseeriv kärnkonn läbi ka mõnest episoodist, otseloomulikult on mõni tema seeriatest juba üleval ka YouTube's - kõige naljakamaks osutus aga minu jaoks leida selle sarja kohta isegi sissekanne IMDB-s. Ning nagu ühel (tulevasel) hittsarjal ikka, leidub seal ka vaatajate kommentaare. Toongi ühe siinkohal ära:
Suur oli minu kurvastus, kui sain teada, et kultusseriaali "Futurama" on tehtud vaid viis hooaega - seda on küll tublisti rohkem kui mõnda teist väärt saadet, kuid sellegipoolest vähe. Seda suurem oli aga positiivne üllatus, kui sain teada, et viimase paari aasta jooksul on sellele seriaalile tervenisti neli täispikka järge tehtud: "Bender's Big Score", "The Beast with a Billion Backs", "Bender's Game" ja "Into the Wild Green Yonder". Kõik neist täis sedasama harjumuspärast mahlakat paroodiat ja mõnusaid süžeepööranguid. Kel huvi, saab juba ise täpsemalt edasi uurida, mina ei räägi nende filmide sisust sõnakestki.
Millest aga käesoleval postitusel selline nimi? Nimelt on Futurama tegijate hinnangul just sellenimeline sari 31. sajandil populaarseimaks TV-sarjaks. Aeg-ajalt vilksatab see hüpnotiseeriv kärnkonn läbi ka mõnest episoodist, otseloomulikult on mõni tema seeriatest juba üleval ka YouTube's - kõige naljakamaks osutus aga minu jaoks leida selle sarja kohta isegi sissekanne IMDB-s. Ning nagu ühel (tulevasel) hittsarjal ikka, leidub seal ka vaatajate kommentaare. Toongi ühe siinkohal ära:
After seeing this, there's is no real reason to ever watch anything else! Ever! This show has it all, and leaves you feeling refreshed! The BEST show I have ever seen, hands down. All the drama, action, story, and horror you could ever want in a show. This may only be 22 minutes long, but you can easily re watch it as many times as you want and its good, every time. After watching this, I went straight to the store and bought season one. Every episode is as full of win as this one. The best acting I have ever seen on television. I don't want to spoil anything, but when you get done watching this is will have been so good you will forget everything you just saw! All glory to the Hypnotoad!
Noored poes
- Tere, palun see 1200-kroonine konjak sealt ülemiselt riiulilt.
- Palun. Kas veel midagi?
(Väike nõupidamine)
- Jah, andke üks kaheliitrine Coca-Cola ka.
- Palun. Kas veel midagi?
(Väike nõupidamine)
- Jah, andke üks kaheliitrine Coca-Cola ka.
teisipäev, juuni 16, 2009
Korralik nostalgialaks
15-kopikalisi mänguautomaate mäletate? Nõukogude mänguautomaatide muuseumis saad proovida näiteks Merelahingu ('Morskoi boi') flash-versiooni. Puhas klassika.
esmaspäev, juuni 15, 2009
Diplomacy (1959)
Alustuseks ütlen vaid seda: Diplomaatia ei ole ilus mäng. See ei ole selline mäng, mida mängida kallimaga kahekesi või meeldiva lõõgastusena lastega peale väsitavat tööpäeva. Sugugi mitte. Samas, XX sajandi algus polnud Euroopas samuti kuigivõrd ilus... kui see teid lohutab. Diplomaatiat võib pidada mänguseltskondade proovikiviks - kui suudetakse see mäng lõpuni mängida ning seejärel uuesti kokku saada ja rõõmsalt mõnda uut mängu alustada, siis olete eksami läbinud - suudate eristada mängu tegelikkusest ning mitte üht teise üle kanda. Mängumaailmas, kus põhiküsimuseks pole mitte, et kas mind reedetakse, vaid et millal seda tehakse, on see väärtus omaette.
Ajastud muutuvad, kuid sellest hoolimata jäävad osad asjad muutumatuteks. Lihtsate väärtuste hukkamõistmine võib küll mõnel ajahetkel populaarne olla, kuid sellegipoolest meeldib meile neid väärtusi oma sõpradelt leida. Lojaalsus, otsekohesus, ausus, tänulikkus, rüütellikkus, suuremeelsus - need on iseloomulikeks tunnusteks nii meie heale sõbrale, abikaasale, isale kui ka sellele toredale poisile, kellele loodetavasti me tütred kunagi mehele lähevad.
Diplomaatia amoraalses maailmas on need väärtused seevastu saamatu kaotaja tundemärkideks. Kui langenud vaenlane sirutab sinu poole abipalveks oma käe, on mõistlik see aitamise asemel hoopis maha raiuda. Kui sõber aitab sind sinu hädasolemise ajal, siis oota kuni tema omakorda hätta satub ja peksa ta seejärel põrmuks. Kui liitlane palub sult abi oma järgmise hooaja plaanide teostamises, siis luba oma abi tingimusteta ning paljusõnaliselt - seejärel tegutse vastupidiselt kokkulepitule ja lase tal vasturünnak üksi vastu võtta. Proovi end ümbritseda nende inimestega, kes sind usaldavad... ja seejärel reeda nad; leia liitlane, kes on valmis sinu nimel surema... ja seejärel kontrolli, et ta seda ka teeks.
(Richard Sharp "The Game of Diplomacy")
Diplomaatia mäng algab 1900 aasta kevadel ning igaüks mängijatest esindab ühte tol hetkel Euroopas domineerinud seitsmest suurriigist: Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Austria-Ungari, Türgi või Itaalia. Alguses on kõigil kolm üksust (v.a. Venemaa, kel on neli) ja kolm linna oma kontrolli all; mäng lõpeb momentaalselt siis, kui keegi on suutnud oma kontrolli alla saada 18 linna... ja võitjaid saab olla vaid üks. Seega, mis hetkel lõpetada oma seni toiminud piirileping ja rünnata liitlasi?
Üsnagi morn ja masendav algus, kuid mis teha - vähemalt ei saa pärast keegi öelda, et teda pole hoiatatud. Kui nüüd aga pisut positiivsemates toonides jätkata, siis üheks Diplomaatia võluks on tema lihtsus: kasutuses on vaid kahte tüüpi sõjaväge - laevastik ja maaväed. Maavägi sõdib maa peal ning laevad merel ja rannikualadel - ei midagi keerulist. Samuti on kõik üksused võrdse tugevusega, seega vaenlase üksuse hävitamiseks (või vastupidi, enda kaitsevõime suurendamiseks) on vaja tuge saada kas mõnelt enda või liitlase üksuselt. Ning siin algabki läbirääkimiste osa.
Diplomaatia mängujuhendis on üsnagi alguses lihtsalt välja öeldud: "Ära unusta, et sa pole mitte väejuht, vaid eelkõige diplomaat!" - ning nii see ongi. Kuna alguses alustab igaüks vaid kolme üksusega, siis on edenemiseks ülimalt oluline liitlaste leidmine - ja suur osa ajast kulubki teiste mängijatega (salaja) suhtlemisele, kokkulepete tegemisele ning käikude kirjapanekule. Käigud pannakse kirja eraldi paberitele ning avaldatakse üheaegselt, ehk siis kellelgi pole võimalik seejärel enam oma käsklusi muuta. Peale käskluste avamist selgubki tõehetk - vaadatakse, et millised väeosad on liikunud, kes on keda rünnanud või toetanud ja millised on lahingutulemused.
Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on reeglitelt lihtsa, kuid ülimalt haarava mänguga, mis aga paraku on üsnagi suur ajaröövel. Peamiselt sellest tulenevalt ei ole ka endal õnnestunud seda veel kordagi päris lõpuni mängida... ka kaheksast tunnist on Diplomaatia puhul väheks jäänud. Mängu haaravust näitab tegelikult ka see fakt, et tegemist on Monopoli kõrval vanuselt teise kommertslikult toodetava lauamänguga - käesoleval aastal täitub mängu sünnist juba 50 aastat.
Kellele ma seda mängu ei soovitaks?
- Inimestele, kes tahavad teha oma esimest tutvust lauamängumaailmaga.
- Abielupaaridele ning lihtsalt koos lastega midagi mängida soovijatele.
- Neile, kellele on põhimõtteliselt vastumeelne mõnda kokkulepet isegi mängus rikkuda.
- Ja samuti ka neile, kes eelistaksid mängu kestvusega alla paari tunni.
Ülejäänutele aga - edu läbirääkimistel!
9/10
Mängu ametlik kodulehekülg
Suurepärane valik erinevaid Diplomaatia strateegia-alaseid artikleid
Diplomaatia autori, Allan B. Calhameri artikleid
Ajastud muutuvad, kuid sellest hoolimata jäävad osad asjad muutumatuteks. Lihtsate väärtuste hukkamõistmine võib küll mõnel ajahetkel populaarne olla, kuid sellegipoolest meeldib meile neid väärtusi oma sõpradelt leida. Lojaalsus, otsekohesus, ausus, tänulikkus, rüütellikkus, suuremeelsus - need on iseloomulikeks tunnusteks nii meie heale sõbrale, abikaasale, isale kui ka sellele toredale poisile, kellele loodetavasti me tütred kunagi mehele lähevad.
Diplomaatia amoraalses maailmas on need väärtused seevastu saamatu kaotaja tundemärkideks. Kui langenud vaenlane sirutab sinu poole abipalveks oma käe, on mõistlik see aitamise asemel hoopis maha raiuda. Kui sõber aitab sind sinu hädasolemise ajal, siis oota kuni tema omakorda hätta satub ja peksa ta seejärel põrmuks. Kui liitlane palub sult abi oma järgmise hooaja plaanide teostamises, siis luba oma abi tingimusteta ning paljusõnaliselt - seejärel tegutse vastupidiselt kokkulepitule ja lase tal vasturünnak üksi vastu võtta. Proovi end ümbritseda nende inimestega, kes sind usaldavad... ja seejärel reeda nad; leia liitlane, kes on valmis sinu nimel surema... ja seejärel kontrolli, et ta seda ka teeks.
(Richard Sharp "The Game of Diplomacy")
Diplomaatia mäng algab 1900 aasta kevadel ning igaüks mängijatest esindab ühte tol hetkel Euroopas domineerinud seitsmest suurriigist: Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Austria-Ungari, Türgi või Itaalia. Alguses on kõigil kolm üksust (v.a. Venemaa, kel on neli) ja kolm linna oma kontrolli all; mäng lõpeb momentaalselt siis, kui keegi on suutnud oma kontrolli alla saada 18 linna... ja võitjaid saab olla vaid üks. Seega, mis hetkel lõpetada oma seni toiminud piirileping ja rünnata liitlasi?
Üsnagi morn ja masendav algus, kuid mis teha - vähemalt ei saa pärast keegi öelda, et teda pole hoiatatud. Kui nüüd aga pisut positiivsemates toonides jätkata, siis üheks Diplomaatia võluks on tema lihtsus: kasutuses on vaid kahte tüüpi sõjaväge - laevastik ja maaväed. Maavägi sõdib maa peal ning laevad merel ja rannikualadel - ei midagi keerulist. Samuti on kõik üksused võrdse tugevusega, seega vaenlase üksuse hävitamiseks (või vastupidi, enda kaitsevõime suurendamiseks) on vaja tuge saada kas mõnelt enda või liitlase üksuselt. Ning siin algabki läbirääkimiste osa.
Diplomaatia mängujuhendis on üsnagi alguses lihtsalt välja öeldud: "Ära unusta, et sa pole mitte väejuht, vaid eelkõige diplomaat!" - ning nii see ongi. Kuna alguses alustab igaüks vaid kolme üksusega, siis on edenemiseks ülimalt oluline liitlaste leidmine - ja suur osa ajast kulubki teiste mängijatega (salaja) suhtlemisele, kokkulepete tegemisele ning käikude kirjapanekule. Käigud pannakse kirja eraldi paberitele ning avaldatakse üheaegselt, ehk siis kellelgi pole võimalik seejärel enam oma käsklusi muuta. Peale käskluste avamist selgubki tõehetk - vaadatakse, et millised väeosad on liikunud, kes on keda rünnanud või toetanud ja millised on lahingutulemused.Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on reeglitelt lihtsa, kuid ülimalt haarava mänguga, mis aga paraku on üsnagi suur ajaröövel. Peamiselt sellest tulenevalt ei ole ka endal õnnestunud seda veel kordagi päris lõpuni mängida... ka kaheksast tunnist on Diplomaatia puhul väheks jäänud. Mängu haaravust näitab tegelikult ka see fakt, et tegemist on Monopoli kõrval vanuselt teise kommertslikult toodetava lauamänguga - käesoleval aastal täitub mängu sünnist juba 50 aastat.
Kellele ma seda mängu ei soovitaks?
- Inimestele, kes tahavad teha oma esimest tutvust lauamängumaailmaga.
- Abielupaaridele ning lihtsalt koos lastega midagi mängida soovijatele.
- Neile, kellele on põhimõtteliselt vastumeelne mõnda kokkulepet isegi mängus rikkuda.
- Ja samuti ka neile, kes eelistaksid mängu kestvusega alla paari tunni.
Ülejäänutele aga - edu läbirääkimistel!
9/10
Mängu ametlik kodulehekülg
Suurepärane valik erinevaid Diplomaatia strateegia-alaseid artikleid
Diplomaatia autori, Allan B. Calhameri artikleid
pühapäev, juuni 14, 2009
Fotojaht: tee
I asked that girl which road she was taking
Said she was walking the road of hate
But she stopped on a coal-trolley up to New Haven
Population: 48
(Nick Cave and The Bad Seeds)
kolmapäev, juuni 10, 2009
Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka
Tõsiselt häiriv on enne rehvivahetust tunda end kesktaseme idioodina. Hea on aga kui leidub sõpru, kes suudavad teemast inimkeeli kõnelda.
----8<----8<----8<----8<----8<----8<----
Muusik Seifi ja Ultima Thule ühiskontserdile oli seitse minutit enne algust neid kuulama tulnud nii vähe inimesi, et sain neid ühekaupa üle lugeda. 35. Klassiõhtu tunne tuli. Õnneks ajapikku tekkis ikka rahvast juurde... osad alla-aastaste sülelastega chillisid aga kogu selle aja nii viie meetri kaugusel kõlaritest. Kahju neist lastest.
----8<----8<----8<----8<----8<----8<----
Nüüd olen ära proovinud ka tõenäoliselt maailma keeruliseimate reeglitega lauamängu. Nime ei nimeta, kes teab see teab. Kuue mängija peale oli välja trükitud viis identset reeglite komplekti, mida nii 13 tunni jagu järjest ühtlaselt loeti ja tõlgendati. Tõlgendamisruumi oli seal aga nagu Eesti põhiseaduses... jäi mulje, et mängu koostaja ning reeglite kirjutaja polnud omavahel kordagi kohtunud ning lisaks elanud ka erinevatel aegadel erinevates kultuuriruumides. Väike näide reeglite osas (ei ole otsene väljavõte):
Laual on kolm kaardipakki - must, sinine ja punane. Kõiksugu muudele mänguga seotud elementidele lisaks on neil igaühel ka keskele tõmmatud joon: tavaline, katkendlik või kahekordne. Erinevates mängu etappides on vajalik kasutada erinevaid värvi kaarte - kuidas aga teha kaartide värve kindlaks?
"Musta värvi kaardid on kõik need, mis on tähistatud keskelt tavalise joonega, sinist värvi kaardid aga katkendliku joonega. Kõik ülejäänud kaardid on punased, välja arvatud neil juhtudel kui musta värvi kaart on katkendliku joonega ning ainult siis kui sinist värvi kaartide hulgast on välja võetud topeltjoonega kaardid. Sinist värvi kaartide välja võtmisel pole vaja välja võtta musta värvi topeltjoonega kaarte, kuid punastest kaartidest võib arvestamata jätta kõik katkendjoonega kaardid."
----8<----8<----8<----8<----8<----8<----
Muusik Seifi ja Ultima Thule ühiskontserdile oli seitse minutit enne algust neid kuulama tulnud nii vähe inimesi, et sain neid ühekaupa üle lugeda. 35. Klassiõhtu tunne tuli. Õnneks ajapikku tekkis ikka rahvast juurde... osad alla-aastaste sülelastega chillisid aga kogu selle aja nii viie meetri kaugusel kõlaritest. Kahju neist lastest.
----8<----8<----8<----8<----8<----8<----
Nüüd olen ära proovinud ka tõenäoliselt maailma keeruliseimate reeglitega lauamängu. Nime ei nimeta, kes teab see teab. Kuue mängija peale oli välja trükitud viis identset reeglite komplekti, mida nii 13 tunni jagu järjest ühtlaselt loeti ja tõlgendati. Tõlgendamisruumi oli seal aga nagu Eesti põhiseaduses... jäi mulje, et mängu koostaja ning reeglite kirjutaja polnud omavahel kordagi kohtunud ning lisaks elanud ka erinevatel aegadel erinevates kultuuriruumides. Väike näide reeglite osas (ei ole otsene väljavõte):
Laual on kolm kaardipakki - must, sinine ja punane. Kõiksugu muudele mänguga seotud elementidele lisaks on neil igaühel ka keskele tõmmatud joon: tavaline, katkendlik või kahekordne. Erinevates mängu etappides on vajalik kasutada erinevaid värvi kaarte - kuidas aga teha kaartide värve kindlaks?
"Musta värvi kaardid on kõik need, mis on tähistatud keskelt tavalise joonega, sinist värvi kaardid aga katkendliku joonega. Kõik ülejäänud kaardid on punased, välja arvatud neil juhtudel kui musta värvi kaart on katkendliku joonega ning ainult siis kui sinist värvi kaartide hulgast on välja võetud topeltjoonega kaardid. Sinist värvi kaartide välja võtmisel pole vaja välja võtta musta värvi topeltjoonega kaarte, kuid punastest kaartidest võib arvestamata jätta kõik katkendjoonega kaardid."
teisipäev, juuni 09, 2009
Soome keele oskajaile
Üllatavalt põhjalik test alkoholisõltuvuse teemal, nimega "Olenko alkoholisti" - saadaval siit.
pühapäev, juuni 07, 2009
Fotojaht: kolm
Jeee... üle pika aja taaskord selline teema, mille leidmine probleemi ei tekkinud ning seega ka trofeede hulk keskmisest kopsakam on. Aitäh! 
neljapäev, juuni 04, 2009
kolmapäev, juuni 03, 2009
Tehtud
S.t. siis hääletatud. E-korras. Ega muidu polekski sedavõrd innovaatiliseks hakanud aga avastasin et kellegi töökad valged näpud on suutnud töömasinas ID-kaardi lugeja täiesti toimima saada ja leidsin ühtlasi üles mitu aastat kurat-teab-kus vedelenud koodikaardid ja samuti tuli meelde, et Eesti Loto lehel parooli aegumise korral saab ainult ID-kaardiga sisse logida ja kui juba sinna minna siis võiks juba e-hääletada ka.
Aga jah... ei ole ikka seda ülevat tunnet, kui oma tembeldatud sedelikese kasti lased. Lihtsalt tavaline clickety-click... umbes nagu spämmi kustutaks või midagi taolist.
Ahjaa... eilsest päevast veel üks meeldetuletus. Kaubanduskeskuse esine. Läheneb flaieritega ja kollast särki kandev tegelane.
Tema: "Tere! Hääletage valimistel [...] poolt!"
Mina: "Aga miks?"
(vaikus)
(vaikus)
Mõlemad jätkame oma teed.
Aga jah... ei ole ikka seda ülevat tunnet, kui oma tembeldatud sedelikese kasti lased. Lihtsalt tavaline clickety-click... umbes nagu spämmi kustutaks või midagi taolist.
Ahjaa... eilsest päevast veel üks meeldetuletus. Kaubanduskeskuse esine. Läheneb flaieritega ja kollast särki kandev tegelane.
Tema: "Tere! Hääletage valimistel [...] poolt!"
Mina: "Aga miks?"
(vaikus)
(vaikus)
Mõlemad jätkame oma teed.
esmaspäev, juuni 01, 2009
Silt sildi peal
Ja kui kellelegi hakkab tunduma, et kasutatud sildid sarnanevad kahtlaselt kuidagi mõne teise (ja austusväärsema) kodaniku kirjatükkide juures kasutatavatega, siis te olete täiesti valel teel. Igasugune väline sarnasus on täi-es-ti juhuslik. Ja tegelikult küsisin luba ka.
pühapäev, mai 31, 2009
Elu üle GPRS-i
Ühe hiljutise meeldiva kokkusaamise käigus tuli muuhulgas jutuks, milline kirvehind on mõnede operaatorite GPRS-i andmesidel. No see megabaidi eest küsitav. Aga see selleks... hinda kujundab iga operaator ise ning sinna tavainimesel eriti sekkuda ei õnnestu. Samas aga hakkas mind huvitama, et kui palju siis mõni netiskäik neid megasid kulutada võib - ja just täna oligi mugav võimalus väikest statistikat teha. NB! Tulemused ei pretendeeri ülimale tõele ja võivad pisut erineda - suurusjärgud peaksid aga õiged olema. Vähemalt neil, mida kontrollisin, oli küll. Seega, kui mitu megabaiti kulub ühe või teise lehe avamisel andmesideks:
tavaline päring googles - 0.01 MB
postimehe avaleht, adblockitud - 0.11 MB
postimehe avaleht, adblockimata - 0.5 MB
õhtulehe avaleht, adblockimata - 1.65 MB
gmaili postkasti avamine - 0.29 MB
delfi avaleht, adblockimata - 0.51 MB
neti.ee avaleht bänneriga - 0.03 MB
rate.ee avaleht - 0.11 MB
seikleja.ee - 0.05 MB
Ja kõige lõpus tooks hoopis eraldi välja Tallinna veebi (www.tallinn.ee) avalehe - peale igasugu piltide ja muu tilulilu on seal lehel (vähemalt antud hetkel) automaatselt avanemas kaks videot, mis seda andmemahtu kohe suurtel kiirustel ja hulgakaupa tarbib.
tavaline päring googles - 0.01 MB
postimehe avaleht, adblockitud - 0.11 MB
postimehe avaleht, adblockimata - 0.5 MB
õhtulehe avaleht, adblockimata - 1.65 MB
gmaili postkasti avamine - 0.29 MB
delfi avaleht, adblockimata - 0.51 MB
neti.ee avaleht bänneriga - 0.03 MB
rate.ee avaleht - 0.11 MB
seikleja.ee - 0.05 MB
Ja kõige lõpus tooks hoopis eraldi välja Tallinna veebi (www.tallinn.ee) avalehe - peale igasugu piltide ja muu tilulilu on seal lehel (vähemalt antud hetkel) automaatselt avanemas kaks videot, mis seda andmemahtu kohe suurtel kiirustel ja hulgakaupa tarbib.
neljapäev, mai 28, 2009
Pisut nuputamist
Ühel kaugel maal elab üks ebatavaline suguharu, mis koosneb 300-st perfektse loogikaga intelligentsest inimesest. Igaühel neist on kuklal nähtaval kohal värviline täpp - osadel on see must, osadel punane. Keegi neist ei tea oma täpi värvi, samas teavad nad kõigi ülejäänute värve. Kui aga tõesti juhtub, et keegi saab teada oma täpi värvuse, peab ta kohaliku kombe kohaselt järgmise päeva keskpäeval avalikus kohas kõigile nähtavalt enesetapu sooritama. Seega ei maini selle suguharu liikmed üksteisele kordagi täppide värve, samuti pole neil ühtegi peeglit.
Ühel ilusal päeval külastab seda suguharu aga Ameerika turist ning tutvub muuhulgas ka selle omapäraga. Oma lahkumise päeval, olles näinud nii mitmeid punaseid kui ka musti täppe, otsustab ta et on piisavalt ohutu lausuda kogu suguharule: "Ma näen, et vähemalt ühel teist on punane täpp.". Peale selle ütlemist läheb ta lennukile ja lahkub ning naaseb alles aasta pärast. Mis on selleks ajaks muutunud?
(kes ei viitsi ise lahendada või tahab oma lahendust kontrollida, siis leitud on see ülesanne siit)
Ühel ilusal päeval külastab seda suguharu aga Ameerika turist ning tutvub muuhulgas ka selle omapäraga. Oma lahkumise päeval, olles näinud nii mitmeid punaseid kui ka musti täppe, otsustab ta et on piisavalt ohutu lausuda kogu suguharule: "Ma näen, et vähemalt ühel teist on punane täpp.". Peale selle ütlemist läheb ta lennukile ja lahkub ning naaseb alles aasta pärast. Mis on selleks ajaks muutunud?
(kes ei viitsi ise lahendada või tahab oma lahendust kontrollida, siis leitud on see ülesanne siit)
kolmapäev, mai 27, 2009
Dell Latitude E6400
/Leidsin kõvaketta kataloogisügavustest sellise eelmisel aastal Praktilisse Arvutikasutajasse (RIP) tehtud loo... panen ka siia üles, ehk pakub siiski kellelegi veel huvi/
Mis te arvate, millist sülearvutit kirjeldatakse lausetega „eriti stiilne ja uuenduslik 14,1" sülearvuti, mis on ideaalne liikuvale inimesele“ ja „stiilsust saadab äriklassile kohane jõudlus“? Tõenäoliselt leiab ka väikseimgi Hiina allhankija, et need laused käivad just tema tootevaliku kohta, kuid täna vaatame siiski hoopis ühte suurtest tegijatest – ehk siis vaatluse all on Delli Latitude-seeria värske esindaja E6400.
Tuleb tunnistada, et esimese pealkirjas mainitud üllatustest saan kätte juba sülearvutit karbist lahti pakkides – nimelt sisaldab toote müügipakend endas omakorda kahte väiksemat pakendit. Neist kahest suuremas on ootuspäraselt sülearvuti, väiksemas (mis on sellegipoolest korralike mõõtmetega – nii 30x40x5 cm) aga... toitejuhe koos adapteriga ning viis CD-plaati. Ilusti kokku panduna mahuvad need parajalt veerandisse nende pakendist ning vägisi tekivad pähe mõtted ebaefektiivsest materjali kasutamisest.
Kuid aitab pakendijutust – meid huvitab siiski eeskätt see, mida too suurem karp sisaldas, ehk siis E6400. Esmamulje on väärikas – must metalse läikega korpus annab tunnistust soliidsusest, kõikvõimalikud ühenduspesad ja –pistikud on meeldivalt käepärastes kohtades ja 14-tollise diagonaaliga ekraan lausa kutsub oma võimalusi ära kasutama.
Tootjapoolsest tutvustusest hakkab kõigepealt silma hämmastavalt pikk akukestvus – reklaami kohaselt peab see vastu kuni 19 tundi. Tõsi, pisut hoolikamalt lugedes saab selgeks, et taolist tööaega pakutakse vaid täiendava akumooduli kaasamisel. Sellest hoolimata tekib aga kohe huvi, et kui kaua siis taoline nö. „tuunimata“ mudel vastu peab. Kontrollime, et aku on täis laetud ja paneme filmiplaadi DVD-mängijasse ning seejärel filmi täisekraanil mängima, muid seadeid ja sätteid ei puutu. (Siinkohal on sobiv hetk ära märkida, et E6400 ekraanipildi kirjeldamiseks jagub vaid positiivseid sõnu – see on terav, selgete värvidega ning probleemideta vaadatav ka üsnagi kitsa nurga alt. Ning Ambient Light Sensor suudab edukalt olenevalt ümbritsevast valgusest ka automaatselt ekraani taustavalgust muuta.) Katsefilmiks olnud Moulin Rouge jõuab ühe korra ilusti lõpuni mängida, kui aga teisest ringist on kolmandikujagu läbitud, hüppab ette teade, mille kohaselt on patarei kriitilise tasemeni jõudnud ja kohe-kohe töölepingut lõpetamas. Kella vaadates selgub, et aku pidas vastu 2 tundi ja 50 minutit. Üllatav.
Klaviatuur on E6400-l meeldiva tundlikkusega, avaldades klahvivajutuse tajumiseks piisavalt vastupanu; samuti on igati positiivselt lahendatud klaviatuuri valgustamine hämarates oludes kirjutamise tarbeks. Kui tavaliselt on see siiani lahendatud ülaltvalgustuse abil, siis seekord on Dell valgusdioodid peitnud hoopis klaviatuuri alla, tänu millele on pimedas õigete klahvide tabamine varasemast tunduvalt mugavam. Samuti oli minusugusele IBM-i/Lenovo toodanguga harjunud isikule südantsoojendav näha klaviatuuri keskel trackpoint’i hiireasendajana.
Rakenduste poole pealt pole Dell E6400 just rikkalikult varustatud: antud mudelil olid kaasas vaid Roxio Creator Home ja Cyberlink PowerDVD (vastavalt CD/DVD-de kirjutamiseks ja lugemiseks) ning lisaks ka Microsoft XP Pro SBSI (Step By Step Interactive). Viimatimainitu abiga on siis vähemkogenud arvutikasutajatel võimalus end harida antud operatsioonisüsteemi osas ning seda inglise keeles – kiire pilguheit programmile andis muide teada, et selle interaktiivse kursuse läbinu teab küll näiteks kuidas dial-up ühendust luua, kuid samas ei jäänud silma ühtegi traadita internetiga ühendumise teemat. Erinevaid sülearvuti seadistusvõimalusi pakkuv rakendus Dell ControlPoint tõi ka väikese muige näole – sedavõrd ühetoonilist menüühierarhiat kui Security->Advanced->Advanced->Advanced Security Wizards ei kohta just tihti. Samuti ei saanud alati aru, kas mõne tegevuse ajal (näiteks wifi-ühenduse sisse-välja lülitamise puhul) ekraanile ilmunud ControlPointi aken on ainult informeeriv või peaks seal ka millelegi klikkima.
Kokkuvõtteks võib aga öelda, et tegemist on tõesti igati asjaliku sülearvutiga - oma stiilse välimuse, hea jõudluse, vähese müra ning suurepärase laiekraaniga on see igati vääriline kõige suurem sõber kõigile kontoriinimestele nende kuubikutes. Kahju ainult, et E6400-ga ühtegi tutvustavat materjali kaasas polnud tema funktsionaalsuste kohta – on ju ta suuteline tunduvalt enamaks kui esmapilgul tundub. Kui see hind ainult nii kõrge poleks...
Mis te arvate, millist sülearvutit kirjeldatakse lausetega „eriti stiilne ja uuenduslik 14,1" sülearvuti, mis on ideaalne liikuvale inimesele“ ja „stiilsust saadab äriklassile kohane jõudlus“? Tõenäoliselt leiab ka väikseimgi Hiina allhankija, et need laused käivad just tema tootevaliku kohta, kuid täna vaatame siiski hoopis ühte suurtest tegijatest – ehk siis vaatluse all on Delli Latitude-seeria värske esindaja E6400.
Tuleb tunnistada, et esimese pealkirjas mainitud üllatustest saan kätte juba sülearvutit karbist lahti pakkides – nimelt sisaldab toote müügipakend endas omakorda kahte väiksemat pakendit. Neist kahest suuremas on ootuspäraselt sülearvuti, väiksemas (mis on sellegipoolest korralike mõõtmetega – nii 30x40x5 cm) aga... toitejuhe koos adapteriga ning viis CD-plaati. Ilusti kokku panduna mahuvad need parajalt veerandisse nende pakendist ning vägisi tekivad pähe mõtted ebaefektiivsest materjali kasutamisest.
Kuid aitab pakendijutust – meid huvitab siiski eeskätt see, mida too suurem karp sisaldas, ehk siis E6400. Esmamulje on väärikas – must metalse läikega korpus annab tunnistust soliidsusest, kõikvõimalikud ühenduspesad ja –pistikud on meeldivalt käepärastes kohtades ja 14-tollise diagonaaliga ekraan lausa kutsub oma võimalusi ära kasutama.
Tootjapoolsest tutvustusest hakkab kõigepealt silma hämmastavalt pikk akukestvus – reklaami kohaselt peab see vastu kuni 19 tundi. Tõsi, pisut hoolikamalt lugedes saab selgeks, et taolist tööaega pakutakse vaid täiendava akumooduli kaasamisel. Sellest hoolimata tekib aga kohe huvi, et kui kaua siis taoline nö. „tuunimata“ mudel vastu peab. Kontrollime, et aku on täis laetud ja paneme filmiplaadi DVD-mängijasse ning seejärel filmi täisekraanil mängima, muid seadeid ja sätteid ei puutu. (Siinkohal on sobiv hetk ära märkida, et E6400 ekraanipildi kirjeldamiseks jagub vaid positiivseid sõnu – see on terav, selgete värvidega ning probleemideta vaadatav ka üsnagi kitsa nurga alt. Ning Ambient Light Sensor suudab edukalt olenevalt ümbritsevast valgusest ka automaatselt ekraani taustavalgust muuta.) Katsefilmiks olnud Moulin Rouge jõuab ühe korra ilusti lõpuni mängida, kui aga teisest ringist on kolmandikujagu läbitud, hüppab ette teade, mille kohaselt on patarei kriitilise tasemeni jõudnud ja kohe-kohe töölepingut lõpetamas. Kella vaadates selgub, et aku pidas vastu 2 tundi ja 50 minutit. Üllatav.
Klaviatuur on E6400-l meeldiva tundlikkusega, avaldades klahvivajutuse tajumiseks piisavalt vastupanu; samuti on igati positiivselt lahendatud klaviatuuri valgustamine hämarates oludes kirjutamise tarbeks. Kui tavaliselt on see siiani lahendatud ülaltvalgustuse abil, siis seekord on Dell valgusdioodid peitnud hoopis klaviatuuri alla, tänu millele on pimedas õigete klahvide tabamine varasemast tunduvalt mugavam. Samuti oli minusugusele IBM-i/Lenovo toodanguga harjunud isikule südantsoojendav näha klaviatuuri keskel trackpoint’i hiireasendajana.
Rakenduste poole pealt pole Dell E6400 just rikkalikult varustatud: antud mudelil olid kaasas vaid Roxio Creator Home ja Cyberlink PowerDVD (vastavalt CD/DVD-de kirjutamiseks ja lugemiseks) ning lisaks ka Microsoft XP Pro SBSI (Step By Step Interactive). Viimatimainitu abiga on siis vähemkogenud arvutikasutajatel võimalus end harida antud operatsioonisüsteemi osas ning seda inglise keeles – kiire pilguheit programmile andis muide teada, et selle interaktiivse kursuse läbinu teab küll näiteks kuidas dial-up ühendust luua, kuid samas ei jäänud silma ühtegi traadita internetiga ühendumise teemat. Erinevaid sülearvuti seadistusvõimalusi pakkuv rakendus Dell ControlPoint tõi ka väikese muige näole – sedavõrd ühetoonilist menüühierarhiat kui Security->Advanced->Advanced->Advanced Security Wizards ei kohta just tihti. Samuti ei saanud alati aru, kas mõne tegevuse ajal (näiteks wifi-ühenduse sisse-välja lülitamise puhul) ekraanile ilmunud ControlPointi aken on ainult informeeriv või peaks seal ka millelegi klikkima.
Kokkuvõtteks võib aga öelda, et tegemist on tõesti igati asjaliku sülearvutiga - oma stiilse välimuse, hea jõudluse, vähese müra ning suurepärase laiekraaniga on see igati vääriline kõige suurem sõber kõigile kontoriinimestele nende kuubikutes. Kahju ainult, et E6400-ga ühtegi tutvustavat materjali kaasas polnud tema funktsionaalsuste kohta – on ju ta suuteline tunduvalt enamaks kui esmapilgul tundub. Kui see hind ainult nii kõrge poleks...
teisipäev, mai 26, 2009
Nädala poliitikakommentaar
Pole ime, et Indrek Tarandile ennustatakse kohta Europarlamendi valimistel. Erinevalt teistest siinsetest kandidaatidest saab tema puhul kindel olla, et ta on targem kui 5b.
Kust saaks korralikke saapapaelasid?
Viimase kuu jooksul juba kaks korda oma matkasaabastel pooleks tõmmanud. See pole ju normaalne.
Musta huumorit ka: minna loomapoodi voblat ostma.
Musta huumorit ka: minna loomapoodi voblat ostma.
esmaspäev, mai 25, 2009
Fotojaht: (t)ärkamine
Tjah... paraku läks see nädalavahetus kahjuks nii kiireks, et muuhulgas ei õnnestunudki eeskujulike tärkamiste ja ärkamiste kogunemiskohta üles leida. Seetõttu tuleb vaatajatele pakkuda hoopis midagi kodukootut ja maavillast - mu daamid ja härrad: (T)ärkamised Anno Domini 2009 omas mahlas, a la Smith, John
kolmapäev, mai 20, 2009
RoboRally (1994)
Mis juhtub suures tootmishallis peale seda kui viimane lahkuv tööline enda järel tule ära kustutab? Võib üsnagi kindel olla, et terve päev tunnist tundi ühte ja sama liigutust teinud tööstusrobotid tahaksid nüüd end pisut sirutada ja ehk isegi mõne sünteetilise õli maitselise õlle lahti korkida. Ning mis võiks olla veelgi meeldivam enda liigutamiseks kui korraldada konveiereid, šahte ja vaheseinu täis tootmishoones üks korralik robotite ralli... RoboRally!
Robotitega on aga see häda, et neil napib nii loovust kui ka initsiatiivi ja kui neile öelda robotikeeles "Jookse finišisse!" siis suure tõenäosusega lõpeb nende liikumine esimese seina juures, nukralt konstateerides fakti, et edasi enam ei saa.
Seepärast kehastuvadki kõik mängijad mitte robotiteks vaid hoopis nende programmeerijateks - ehk siis igaüks paneb oma hoolealuse puhul paika, et kui palju too täpselt edasi liigub, kuhu suunas seejärel pöördub jne. Kui kõigil on käsud paika pandud, lastakse robotid põrandale lahti ning need hakkavad samaaaegselt oma käsklusi täitma.
Paraku pole tsehhipõrand ringi rallitamiseks just eriti ohutu piirkond kõigi oma šahtide, teravate nurkade, kaldteede ja laseritega; samuti põrutab oma käigu lõppedes ka iga korralik robot ühe tubli sähmaka oma laseritest mingis suunas. Seetõttu pole midagi imestada, kui ühel ilusal hetkel avastad, et sinu algselt läikivalt säranud Zoom Bot on kõike muud kui kaubandusliku välimusega. Ega see kaubanduslik välimus suurt nii väga oluline olegi... palju olulisem on, et iga vigastamine mõjutab aina rohkem roboti oskust uut programmeerimisinfot vastu võtta ning seetõttu kasutab uue info asemel hoopis varasemat koodi.
Lahtiseletatuna tähendab see seda, et mingit osa roboti liikumisest mängija ise enam kontrollida ei suuda... ja siin see tõeline lõbu algabki. Kujutage vaid ette, et mõne käigu kaheks viimaseks liikumiseks olid robotile antud käsud "liigu kaks sammu otse ja pööra siis ümber" kuid kahjuks sai ta käigu jooksul niivõrd rappida, et need kaks käsku lukustusidki. Reaalsuses tähendab see, et kuni roboti remontimiseni mängija neid kahte viimast käsku muuta ei saa ning peab arvestama, et iga käigu lõpetab kaks sammu otse liikumine ja seejärel ümberpööramine.
Muidugi on aga võimalik teatud tingimustel oma robotit remontida, muutes teda töökamaks... samas on tsehh täis kõikvõimalikke auke ning konveiereid, mis sinna astunut omatahtsi edasi liigutavad, nii et mõtlemist on piisavalt, samuti tulistab iga robot automaatselt oma käigu lõpus. Nalja saab seega rohkem kuirubla euro eest ning aeg-ajalt võib kogeda, kuidas rõõmujoovastus asendub mõne hetkega musta masendusega... täpselt nagu teistes heades mängudes. Ja kui ühel hetkel peaksitegi tundma, et kõik selle mängu nipid ja nõksud on omandatud, siis olge mureta - hetkel on RoboRallyle olemas tervelt neli ametlikku täiendust!
6/10
RoboRally tootja lehekülg
Robotitega on aga see häda, et neil napib nii loovust kui ka initsiatiivi ja kui neile öelda robotikeeles "Jookse finišisse!" siis suure tõenäosusega lõpeb nende liikumine esimese seina juures, nukralt konstateerides fakti, et edasi enam ei saa.
Seepärast kehastuvadki kõik mängijad mitte robotiteks vaid hoopis nende programmeerijateks - ehk siis igaüks paneb oma hoolealuse puhul paika, et kui palju too täpselt edasi liigub, kuhu suunas seejärel pöördub jne. Kui kõigil on käsud paika pandud, lastakse robotid põrandale lahti ning need hakkavad samaaaegselt oma käsklusi täitma.
Paraku pole tsehhipõrand ringi rallitamiseks just eriti ohutu piirkond kõigi oma šahtide, teravate nurkade, kaldteede ja laseritega; samuti põrutab oma käigu lõppedes ka iga korralik robot ühe tubli sähmaka oma laseritest mingis suunas. Seetõttu pole midagi imestada, kui ühel ilusal hetkel avastad, et sinu algselt läikivalt säranud Zoom Bot on kõike muud kui kaubandusliku välimusega. Ega see kaubanduslik välimus suurt nii väga oluline olegi... palju olulisem on, et iga vigastamine mõjutab aina rohkem roboti oskust uut programmeerimisinfot vastu võtta ning seetõttu kasutab uue info asemel hoopis varasemat koodi.
Lahtiseletatuna tähendab see seda, et mingit osa roboti liikumisest mängija ise enam kontrollida ei suuda... ja siin see tõeline lõbu algabki. Kujutage vaid ette, et mõne käigu kaheks viimaseks liikumiseks olid robotile antud käsud "liigu kaks sammu otse ja pööra siis ümber" kuid kahjuks sai ta käigu jooksul niivõrd rappida, et need kaks käsku lukustusidki. Reaalsuses tähendab see, et kuni roboti remontimiseni mängija neid kahte viimast käsku muuta ei saa ning peab arvestama, et iga käigu lõpetab kaks sammu otse liikumine ja seejärel ümberpööramine.Muidugi on aga võimalik teatud tingimustel oma robotit remontida, muutes teda töökamaks... samas on tsehh täis kõikvõimalikke auke ning konveiereid, mis sinna astunut omatahtsi edasi liigutavad, nii et mõtlemist on piisavalt, samuti tulistab iga robot automaatselt oma käigu lõpus. Nalja saab seega rohkem kui
6/10
RoboRally tootja lehekülg
esmaspäev, mai 18, 2009
Mitmesogast
Huvitav, kas muusikamaailmas on "Sepapoisid" sama, mis programmeerijatel "Hello world"?
------8<------8<------8<------8<------8<------8<------
Müstika on see, et kui foori taga põkkuvad Pehmest Materjalist Hispaanlane ning Tõenäoliselt Plekist Ameerika Luksmaastur, nii et hispaanlasel tuleb välja vahetada kogu esiosa kuni radikani (k.a.) kuid jänkil on vaid tagastange pisut viltu (haagisekonks!), siis remondiarve on ameeriklasel ikkagi veidi üle 30k kallim.
(tegelikult vaatasin nüüd järgi, et uuest peast saaks ühe ameeriklase raha eest viis hispaanlast... nii et remondisumma on jah igati proportsioonis)
------8<------8<------8<------8<------8<------8<------
Nüüdsest usun ka mina, et oleme ühte tõsisesse majanduskriisi jõudnud - poest ei ole enam isegi soolapekki saada. Prismas ei ole. Rimis ei ole. Maksimarketis ka ei ole.
------8<------8<------8<------8<------8<------8<------
Müstika on see, et kui foori taga põkkuvad Pehmest Materjalist Hispaanlane ning Tõenäoliselt Plekist Ameerika Luksmaastur, nii et hispaanlasel tuleb välja vahetada kogu esiosa kuni radikani (k.a.) kuid jänkil on vaid tagastange pisut viltu (haagisekonks!), siis remondiarve on ameeriklasel ikkagi veidi üle 30k kallim.
(tegelikult vaatasin nüüd järgi, et uuest peast saaks ühe ameeriklase raha eest viis hispaanlast... nii et remondisumma on jah igati proportsioonis)
------8<------8<------8<------8<------8<------8<------
Nüüdsest usun ka mina, et oleme ühte tõsisesse majanduskriisi jõudnud - poest ei ole enam isegi soolapekki saada. Prismas ei ole. Rimis ei ole. Maksimarketis ka ei ole.
laupäev, mai 16, 2009
Fotojaht: arhitektuur
Arhitektuur (ladina keeles architectura; kreeka sõnast architektōn 'ehitusmeister') ehk ehituskunst on hoonete ja neid ümbritseva keskkonna kujundamine. Arhitektuuri mõiste hõlmab nii üksikute ruumide kui ka tervete asulate kujundamist. Arhitektuuri liigitatakse:* sakraalarhitektuuriks (tempel, kirik, kabel)
* profaanarhitektuuriks (loss, kindlus, elamu, avalikud hooned)
* maastikuarhitektuuriks (aed, park)
(allikas: wikipedia)
Ehk siis mida iganes pildistad, suure tõenäosusega on see arhitektuur või vähemalt osa sellest... tulevikus võiks pisut ka kitsendada seda teemat. Mis ei seganud mul aga ka juba seekord sellesse niigi laia teemasse veelgi loomingulisemalt läheneda :)
neljapäev, mai 14, 2009
Positiivne üllatus
Tekkis vajadus pisut FIMO savi osta ning lähimaks müüjaks leidsin Helmehaldja. Tegin tellimuse, sain järgmisel päeval teada et pakk on pakitud, läksin ülejärgmisel päeval kohale, maksin ja sain kätte. Positiivne oli aga avastus, et koos saviga oli kaasa pandud väike kingitus - väike helmekotike üheksa isendiga sees. Mis ma nendega peale hakkan, pole veel teada... aga mõte on see, mis loeb. Positiivne emotsioon kogu päevaks.
teisipäev, mai 12, 2009
PocketCiv 2.0
Lauamängude puhul julgen üheks nö. "rusikareegliks" pidada seda, et mida rohkem mängijaid, seda rohkem igasugu interaktsiooni ja seega ka lõbusam. Üsnagi keeruliseks võib aga osutuda viie, kuue või isegi seitsme mängija samaaegne kokkusaamine - on ju igaühel neist plaanid, ajakavad ning kohustused, mis ei pruugi alati kokku langeda oma soovidega. Vaid väga üksikud hardcore-mängijad on valmis näiteks ämma sünnipäevale või kevadisele kartulipanekule minemata jätma pelga põhjendusega "X sai omale laheda mängu, teeks parem ühe 12-tunnise sessiooni", nii et paratamatult peate aeg-ajalt leppima asjaoluga, et kohaletulnuid on oodatust vähem.
Sellest pole aga hullu - sobivaid mänge leiab nii kahele, kolmele kui ka neljale - mida aga teha siis kui peale enda kedagi teist ei tulegi?
Üks võimalikest lahendustest oleks sellisel juhul teha üks PocketCiv. Oma olemuselt on see vana hea Civilisation, mis on aga modifitseeritud spetsiaalselt ühe mängija jaoks ning lisaks ka veebist täiesti tasuta saadaval. Ehk siis mängu ettevalmistamiseks oleks vaja välja printida (soovitavalt värvilisena) kasutuses olevad mängukaardid, leida nii A4 jagu vaba paberipinda ja pliiats - ja lihtsa, nö. basic-versiooni mängimiseks ongi kõik valmis. (Deluxe-versiooni - jah, see on ka olemas ning samuti tasuta - jaoks tuleb lihtsalt natuke rohkem trükitööd teha).
Mängu alustamine ise on on suhteliselt lihtne - teatud reeglite järgi joonistad omale paberile täpselt sellise kujuga kuningriigi (või vabariigi, olenevalt eelistustest) nagu endal tuju on ning jagad selle siis kaheksaks maakonnaks. Seejärel paned teatud reeglite järgi paika algsed maavarad (mäed-metsad) ja kõrbed (liivatormid-bandiidid) ning ka esmase asustuse. Voila. Võidki mängima asuda.
PocketCivi geniaalsus peitubki tema lihtsuses - kõikvõimalikud sündmused, nii head kui halvad, selguvad sinu enda poolt välja trükitud kaartidelt nende suvaliselt tõmbamise teel. Jah, see on kaardimäng, seda küll. Geniaalsus peitub aga selles, et kõik kaheksa ajastu sündmused on mahutatud kokku ainult 16-le kaardile. Tõesti, kogu sinu tsivilisatsiooni saatus sõltub 16-st kaardist. Ning sugugi mitte pole nende peale kirbukirjas mahutatud tekste, et "Tulevad karvased barbarid põhjast" või "Sõlmisid kaubanduskokkuleppe Vesta neitsite impeeriumiga, saad 8 kuldraha" - kaartidel on vaid märksõnad ning reeglitest saad lugeda täpsemat kirjeldust iga sündmuse kohta.
Paar lõiku tagasi kirjutasin, et mängu alustamine on lihtne, see on tõsi. Ka mängimine ise on lihtne, selles pole midagi keerulist. Omapärane on PocketCivi puhul aga see, et vähemalt esimesed paar korda mängides tunned juba esimesest käigust alates, et see mäng vihkab sind. Väike näide minu viimasest sessioonist: kohe esimesel käigul tekkis ühte mereäärsesse provintsi liivatorm, mis kandus edasi naabermaakonda, muutes ka selle kõrbeks ja tappes sealsed inimesed. Järgmisel käigul tekkis teise maakonda maavärin, mis tappis sealsed inimesed. Kolmandal käigul maabusid merelt kolmandasse maakonda barbarid põhjast, kes (kas tekib juba tuttav muster?) tapsid sealsed inimesed.
Peale seda hakkas õnneks tekkima juba ka neutraalseid sündmuseid ning ka mõni positiivne, nii et esimese ajastu suutsin edukalt ära lõpetada ja olin valmis ka uude astuma, kuid õnneks on PocketCivil täiesti ametlik reegel, et ajastuste vahepeal võib soovi korral ka mängu ära lõpetada. Kuna tundsin, et peale sellist mängu on vaja natuke närve kosutada ja eneseusku taastada, siis kasutasingi seda võimalust ning lõpetasin võidukalt 5 kuldraha ning 7 võidupunktiga. Jee. Aega võttis esimese ajastu läbimine ca tunnikese, nii et reklaamitavat 30 minutit ei tasu väga uskuda... ehk tõesti siis kui kunagi kõik sündmused, arenguvõimalused ja kaardid peas on ning tegeleda tuleb vaid ressursside haldamisega.
Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda? Kindlasti ei soovitaks ma seda mängu esimeseks kokkupuuteks lauamängude maailmaga, sugugi mitte - alustada võiks millegi lihtsama ning lühemana. Samuti jääb PocketCivil puudu tavalise Civ-lauamängu puhul nauditavast omavahelisest vestlusest ning kokkulepetest ning ennustatavalt võib kaheksanda (ehk siis viimase) ajastu lõpuni mängimine aega võtta nii kolme-nelja tunni jagu soolomängu. Samas on aga tegemist siiski üksinda mängimiseks igati sobiva ja samuti ka tasuta mänguga - ehk siis kui aega laialt käes ning ükski muu kohustus turjale ei roni - miks ka mitte.
6/10
PocketCivi ametlik lehekülg koos kõigi materjalide-juhendite-kaardifailidega
Sellest pole aga hullu - sobivaid mänge leiab nii kahele, kolmele kui ka neljale - mida aga teha siis kui peale enda kedagi teist ei tulegi?
Üks võimalikest lahendustest oleks sellisel juhul teha üks PocketCiv. Oma olemuselt on see vana hea Civilisation, mis on aga modifitseeritud spetsiaalselt ühe mängija jaoks ning lisaks ka veebist täiesti tasuta saadaval. Ehk siis mängu ettevalmistamiseks oleks vaja välja printida (soovitavalt värvilisena) kasutuses olevad mängukaardid, leida nii A4 jagu vaba paberipinda ja pliiats - ja lihtsa, nö. basic-versiooni mängimiseks ongi kõik valmis. (Deluxe-versiooni - jah, see on ka olemas ning samuti tasuta - jaoks tuleb lihtsalt natuke rohkem trükitööd teha).
Mängu alustamine ise on on suhteliselt lihtne - teatud reeglite järgi joonistad omale paberile täpselt sellise kujuga kuningriigi (või vabariigi, olenevalt eelistustest) nagu endal tuju on ning jagad selle siis kaheksaks maakonnaks. Seejärel paned teatud reeglite järgi paika algsed maavarad (mäed-metsad) ja kõrbed (liivatormid-bandiidid) ning ka esmase asustuse. Voila. Võidki mängima asuda.
PocketCivi geniaalsus peitubki tema lihtsuses - kõikvõimalikud sündmused, nii head kui halvad, selguvad sinu enda poolt välja trükitud kaartidelt nende suvaliselt tõmbamise teel. Jah, see on kaardimäng, seda küll. Geniaalsus peitub aga selles, et kõik kaheksa ajastu sündmused on mahutatud kokku ainult 16-le kaardile. Tõesti, kogu sinu tsivilisatsiooni saatus sõltub 16-st kaardist. Ning sugugi mitte pole nende peale kirbukirjas mahutatud tekste, et "Tulevad karvased barbarid põhjast" või "Sõlmisid kaubanduskokkuleppe Vesta neitsite impeeriumiga, saad 8 kuldraha" - kaartidel on vaid märksõnad ning reeglitest saad lugeda täpsemat kirjeldust iga sündmuse kohta.Paar lõiku tagasi kirjutasin, et mängu alustamine on lihtne, see on tõsi. Ka mängimine ise on lihtne, selles pole midagi keerulist. Omapärane on PocketCivi puhul aga see, et vähemalt esimesed paar korda mängides tunned juba esimesest käigust alates, et see mäng vihkab sind. Väike näide minu viimasest sessioonist: kohe esimesel käigul tekkis ühte mereäärsesse provintsi liivatorm, mis kandus edasi naabermaakonda, muutes ka selle kõrbeks ja tappes sealsed inimesed. Järgmisel käigul tekkis teise maakonda maavärin, mis tappis sealsed inimesed. Kolmandal käigul maabusid merelt kolmandasse maakonda barbarid põhjast, kes (kas tekib juba tuttav muster?) tapsid sealsed inimesed.
Peale seda hakkas õnneks tekkima juba ka neutraalseid sündmuseid ning ka mõni positiivne, nii et esimese ajastu suutsin edukalt ära lõpetada ja olin valmis ka uude astuma, kuid õnneks on PocketCivil täiesti ametlik reegel, et ajastuste vahepeal võib soovi korral ka mängu ära lõpetada. Kuna tundsin, et peale sellist mängu on vaja natuke närve kosutada ja eneseusku taastada, siis kasutasingi seda võimalust ning lõpetasin võidukalt 5 kuldraha ning 7 võidupunktiga. Jee. Aega võttis esimese ajastu läbimine ca tunnikese, nii et reklaamitavat 30 minutit ei tasu väga uskuda... ehk tõesti siis kui kunagi kõik sündmused, arenguvõimalused ja kaardid peas on ning tegeleda tuleb vaid ressursside haldamisega.
Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda? Kindlasti ei soovitaks ma seda mängu esimeseks kokkupuuteks lauamängude maailmaga, sugugi mitte - alustada võiks millegi lihtsama ning lühemana. Samuti jääb PocketCivil puudu tavalise Civ-lauamängu puhul nauditavast omavahelisest vestlusest ning kokkulepetest ning ennustatavalt võib kaheksanda (ehk siis viimase) ajastu lõpuni mängimine aega võtta nii kolme-nelja tunni jagu soolomängu. Samas on aga tegemist siiski üksinda mängimiseks igati sobiva ja samuti ka tasuta mänguga - ehk siis kui aega laialt käes ning ükski muu kohustus turjale ei roni - miks ka mitte.
6/10
PocketCivi ametlik lehekülg koos kõigi materjalide-juhendite-kaardifailidega
pühapäev, mai 10, 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)
