Sellest pole aga hullu - sobivaid mänge leiab nii kahele, kolmele kui ka neljale - mida aga teha siis kui peale enda kedagi teist ei tulegi?
Üks võimalikest lahendustest oleks sellisel juhul teha üks PocketCiv. Oma olemuselt on see vana hea Civilisation, mis on aga modifitseeritud spetsiaalselt ühe mängija jaoks ning lisaks ka veebist täiesti tasuta saadaval. Ehk siis mängu ettevalmistamiseks oleks vaja välja printida (soovitavalt värvilisena) kasutuses olevad mängukaardid, leida nii A4 jagu vaba paberipinda ja pliiats - ja lihtsa, nö. basic-versiooni mängimiseks ongi kõik valmis. (Deluxe-versiooni - jah, see on ka olemas ning samuti tasuta - jaoks tuleb lihtsalt natuke rohkem trükitööd teha).
Paar lõiku tagasi kirjutasin, et mängu alustamine on lihtne, see on tõsi. Ka mängimine ise on lihtne, selles pole midagi keerulist. Omapärane on PocketCivi puhul aga see, et vähemalt esimesed paar korda mängides tunned juba esimesest käigust alates, et see mäng vihkab sind. Väike näide minu viimasest sessioonist: kohe esimesel käigul tekkis ühte mereäärsesse provintsi liivatorm, mis kandus edasi naabermaakonda, muutes ka selle kõrbeks ja tappes sealsed inimesed. Järgmisel käigul tekkis teise maakonda maavärin, mis tappis sealsed inimesed. Kolmandal käigul maabusid merelt kolmandasse maakonda barbarid põhjast, kes (kas tekib juba tuttav muster?) tapsid sealsed inimesed.
Peale seda hakkas õnneks tekkima juba ka neutraalseid sündmuseid ning ka mõni positiivne, nii et esimese ajastu suutsin edukalt ära lõpetada ja olin valmis ka uude astuma, kuid õnneks on PocketCivil täiesti ametlik reegel, et ajastuste vahepeal võib soovi korral ka mängu ära lõpetada. Kuna tundsin, et peale sellist mängu on vaja natuke närve kosutada ja eneseusku taastada, siis kasutasingi seda võimalust ning lõpetasin võidukalt 5 kuldraha ning 7 võidupunktiga. Jee. Aega võttis esimese ajastu läbimine ca tunnikese, nii et reklaamitavat 30 minutit ei tasu väga uskuda... ehk tõesti siis kui kunagi kõik sündmused, arenguvõimalused ja kaardid peas on ning tegeleda tuleb vaid ressursside haldamisega.
Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda? Kindlasti ei soovitaks ma seda mängu esimeseks kokkupuuteks lauamängude maailmaga, sugugi mitte - alustada võiks millegi lihtsama ning lühemana. Samuti jääb PocketCivil puudu tavalise Civ-lauamängu puhul nauditavast omavahelisest vestlusest ning kokkulepetest ning ennustatavalt võib kaheksanda (ehk siis viimase) ajastu lõpuni mängimine aega võtta nii kolme-nelja tunni jagu soolomängu. Samas on aga tegemist siiski üksinda mängimiseks igati sobiva ja samuti ka tasuta mänguga - ehk siis kui aega laialt käes ning ükski muu kohustus turjale ei roni - miks ka mitte.
6/10
PocketCivi ametlik lehekülg koos kõigi materjalide-juhendite-kaardifailidega
1 kommentaar:
Proovisin mingi hetk PocketCiv'i arvutiversiooni ja eriti ei köitnud. Siiani parim üksinda mängitav lauamäng, mida tean, on Agricola. :)
Postita kommentaar