Maasturikiun

Istusin kaubanduskeskuse parklas ning tegin aega parajaks. Väikeste vahedega parkisid minu ette kõrvuti kolm erinevat maasturit, kõik erinevat marki kuid samalaadsete jõuliste kiskjalike joontega. Ühega sõitsid kaks noort näitsikut, teisest väljus kontoriinimest meenutav ülikonnastatud meesterahvas, kolmandas oli slaavipäraste näojoontega vanem meesterahvas koos kaasaga. Ükski neist ei meenutanud talumeest, kes ilma neliveota kartulipõllu äärest kotte ära vedada ei suudaks või metsavahti, keda hooldustöid tehes mõni tümaks muutunud teeosa takistada ei tohiks. Autod olid küll korraliku tolmukihi all, kuid siiski suuremate nähtavate kriimudeta, seega metsateedele ronitud poldud.

See pani mind mõtlema, et milline on selliste autode ostmise mõte? Siis leidsin aga sellise kirjutise:

As pictures of mountain bikes in the cargo bay and canoes on the roof swam up out of the press kit, a Honda bod explained to me that not only do the majority of buyers not dream of taking their compact four-wheel drive offroad any more, they don't even demand that it have a semblance of offroad ability. They couldn't give a stuff.

It's about high driving position, plenty of interior space and a look-tough exterior. It's about a 4WD that drives like a car, and can't do real 4WD things like drive on sand, climb rocky hills and find secluded camp sites. It's about Balmoral not Bourke, Toorak not Tibooburra. It's about a 4WD that's finally given up even pretending to be a half-baked four-wheel drive.

Ning nagu üllatusega siit leidsin, siis maasturitööstuse vaikimisi standardiks (andestatagu mulle kui industry standardi tõlkimisega liiga omavoliliseks läksin) selle kohta, et kui suur osa neliveolistest ka tegelikult asfaldilt maha keerab, on 15%.