Eksperiment seisnes lühidalt selles, et kaheksa normaalset inimest, nö. "pseudopatsiendid" võeti haiglatesse nii, et keegi haigla töötajatest ei teadnud nende tegelikku tausta. Eesmärgiks oli teada saada, kas vaimselt terveid inimesi saab eristada hulludest (antagu siinkohal mu lihtsustus mulle andeks).
Pseudopatsient leppis haiglaga visiidi asjus kokku ja saabus vastuvõtuosakonda kaebusega, et ta on hakanud hääli kuulma. Küsimusele, mida need hääled ütlevad, vastas ta, et need olid tihti arusaamatud, aga et ta sai aru sõnadest "tühi", "võlts" ja "mütsti". Hääled olid võõrad ja pseudopatsiendiga samast soost. Kui pseudopatsient oli vaimuhaiglasse ravile võetud, lakkas ta otsekohe kõiki ebanormaalsuse sümptome simuleerimast.
[...]
Hoolimata sellest, et pseudopatsiendid oma normaalsust avalikult "etendasid", ei tuntud neis ühestki ära tervet inimest. Selles, et vaimselt tervet inimest mitte ühelgi juhul ära ei tuntud, ei saa süüdistada haiglate kvaliteeti, sest kuigi nad olid märgatavalt erinevad, peeti mitut neist suurepärasteks. Ka ei saa väita, et pseudopatsientide jälgimiseks ei jätkunud aega. Patsiendid olid haiglas 7-52, keskmiselt 19 päeva. Pseudopatsiente ei jälgitud tõepoolest hoolikalt, aga see tuleb rohkem vaimuhaiglates valitsevatest traditsioonidest kui võimaluste puudumisest.
Aasta oli siis 1972.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar