Nagu vähegi funktsionaalsemate telefonide puhul viimasel ajal kombeks on olnud, tulevad kõik neli mudelit koos korraliku dokumentatsiooni ehk siis kasutusjuhenditega. Suurimaks erinevuseks siinkohal ongi, kas tootepakendisse on ka lisatud eestikeelne trükis: kui Asus välja jätta, siis kõigil ülejäänud kolmel saab ka võõrkeelte mittevaldaja vajaliku info kätte. Kui aga inglise keel suus on, siis selles keeles juhendid ületavad osadel juhtudel isegi paarisaja lehekülje piiri, seega abimaterjaliga kokku pole hoitud.
Kuna helistamise kõrval on telefonidel üheks oluliseks faktoriks ka teksti sisestamise mugavus ja kiirus, siis vaatamegi kõigepealt neid nelja mudelit selle pilguga. Esmamulje poolest paistabki Nokia välja kõige telefonilikum, kuid avades ta keskelt nö. „arvutivaatesse” leiame kohe kaks objekti, millel silm püsima jääb – telefoni sisemine 4-tolline ekraan ja täismahus QWERTY-klaviatuur. Klaviatuur on küll üsnagi kokkusurutud, kuid sellest hoolimata ergonoomiline ning mugav kasutada; tumedal taustal paistavad ka klaviatuurinuppude heledad märgistused hästi välja.
P1i puhul tõmbab pilku eeskätt samuti klaviatuur, mis on E90-le sarnaselt täismahus, kuid kuna kasutatavat pinda on Sony Ericssonil tunduvalt vähem, siis on siinkohal mindud ka ebahariliku teed – ühele klahvile on mahutatud kaks tähte ning valik tehakse sõltuvalt sellest, kummale klahvi äärele sa vajutad. Taoline lähenemine võib küll kõlada veider ning tunduda harjumatu, kuid mõningase harjumise järel on võimalik saada isegi nobedamat tekstisisestamise kiirust kui puutepulgaga ekraanil tähti toksides.
Erinevalt eelmisest kahest paistab HTC Touch silma aga pigem oma minimalismiga – valdava osa esiküljest enda alla võtva puutetundliku ekraani all on vaid tavapärased kõne vastuvõtmise ning lõpetamise nupud ja suurem nelinurkne menüüklahv. Seetõttu on Touch’i puhul kasutatav vaid virtuaalne klaviatuur, kuid erinevate klaviatuuritüüpide valik (sealhulgas ka käekirja tuvastamise võimalus) annab võimaluse igaühele sobivat tekstisisestamise võimalust leida.
Kui nii võib öelda, siis neist neljast mudelist tundubki Asus P750 kõige „igavam“, omades kõike seda mida ühelt nutitelefonilt oodata – erinevatel tootjatel juba enam-vähem standartseks muutunud puutetundlik ekraan, selle all rida hõbedast värvi kiirvalikuklahve ning veel omakorda allpool numbriklahvid koos kõne vastuvõtmise ja lõpetamise klahvidega. Sõnumi saatmisel või tekstifaili kirjutamisel saab siis juba igaüks ise otsustada, kas kasutada info sisestamiseks traditsioonilist numbriklaviatuuri või puutepulka ja virtuaalset klaviatuuri.
Peamiselt kontoritööga tegelevatele inimestele on kindlasti heaks uudiseks, et enamlevinud kontoritarkvara (Word-Excel-Powerpoint) ning PDF-faile suudavad kõik neli mudelit eeskujulikult kuvada ning hätta ei jääda ka suuremamahuliste failidega. Kasutusmugavusele seab küll paraku omad piirid kasutatava ekraani suurus (korrektsem oleks pigem küll öelda väiksus), mistõttu arvutiekraani poolt kuvatava infomahuga harjunud inimesele võib failide sisuga tutvumine üsnagi läbi lukuaugu piilumisena tunduda. Samas on alati vajalikud infokillud failidest leitavad ja vaevalt et selliseid inimesi palju on, kes plaanivad uue toote slaidiesitlust või mahukamat andmetöötlust just oma telefonis tegema hakata.
Ühenduvuse poolest omavad kõik neli head taset – toetatud on enamus enamlevinud tehnoloogiatest. Peale tavapärase GPRS-i ja Bluetooth’i saab kõigi nelja mudeliga ühenduda ka traadita arvutivõrkude (WiFi) külge ja kasutada näiteks andmesideks sealseid ressursse; Microsoft Exchange’i postiserverit ettevõttes omajad saavad lisaks nautida push-tehnoloogial põhinevat –eposti lugemist mobiiltelefonist. Reisihimulisi rõõmustab kindlasti asjaolu, et nii Nokia E90 kui ka Asus P750 omavad sisemist GPS-vastuvõtjat, võimaldades seeläbi vastavate rakenduste ja kaartide olemasolul kuvada oma täpset asukohta või meelelahutusliku poole pealt mängida asukohal põhinevaid mänge nagu geopeitus või Wherigo. Täpsuse huvides tuleb siinkohal ära mainida, et Sony Ericsson P1i müügipakend sisaldab endas Bluetooth’i abil ühenduvat GPS-vastuvõtjat, mille abil siis samuti oma asukohta teada saada võimalik on. HTC Touch’i puhul pole taolist funktsionaalsust võimalik ilma lisakulutust tegemata saavutada, tema nö. „nooremale vennale“ Touch Cruise’il on aga sisemine GPS-seade juba lisatud.
Paar sõna ka lisavarustusest – ehk siis sellest, kui suur on tõenäosus, et peate uuesti poodi minema mõnda vajalikku kaablit või kinnitust otsima. Vaieldamatult sisaldab neist neljast mudelist kõige rikkalikumat valikut Asuse müügipakend – alustades USB-kaablist, laadijast ja vutlarist, lõpetades auto armatuurlauale hoidiku ja kinnitusega – kõik oli kohe kaasas. Ülejäänud mudelitel jäi see juba tagasihoidlikumale tasemele, piirdudes peamiselt põhiliste ühenduskaablite, laadijate ning lisavutlarite-puutepulkadega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et olenemata vaadeldud mudelite üsnagi laiast hinnaskaalast võimaldavad nad kõik peamisi äritelefonilt oodatavaid funktsioone täita võrdsel heal tasemel. Kasutaja valikut hakkavad suure tõenäosusega mõjutama hoopis pigem individuaalsed eelistused – kas näiteks soovitakse riistvaralist numbristikku/klaviatuuri või virtuaalset, kas puutetundlikku ekraani või tavalist või hoopis kas menüüdes saab liikuda telefoni küljel asuva rulliku või esipaneelil asuva menüüklahvi abil. Seetõttu tasub enne otsustamist pisut valitud mudelit käes hoida ja kaaluda kui mugavana see tundub – omalt poolt julgen kõiki nelja soovitada.
(Algselt ilmunud Ärielus, autor avaldamisega nõus)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar