Last Night on Earth: The Zombie Game

Üle unise väikelinna Woodinvale'i on laskumas ööpimedus, kuid tihenev udu ning pikenevad varjud toovad seekord kaasa midagi rohkemat kui lihtsalt kergest tuulepuhangust põhjustatud külmavärinad. Kunagine rahulik kogukond on muundumas täielikuks põrguks, kui mööda linnakest hakkavad liikuma näljaste zombide hordid, kelle ainsaks sooviks on rahuldada oma kustutamatut nälga inimliha järele. Mõne aja pärast ongi ellu jäänud vaid käputäis inimesi, kes üheskoos võitlevad oma elude eest. Selles lõpmatusena tunduvas öös tundub ainult üks asi surmast veelgi hullem... saada nakatatud.

Selliselt algab "õudusmänguks" tituleeritava mängu "Last Night on Earth" sissejuhatus ning see vastab ka täielikult tõele. Paljud on kindlasti vaadanud erinevaid B-kategooria õudusfilme - tänu sellele mängule on aga filmi sisu võimalik ise kujundada ning läbi elada.



Mängu alguses lepivad mängijad omavahel kokku, kes mängivad häid linnakodanikke-kangelasi ning kes kurje inimliha järele janunevaid zombisid ja ühtlasi valivad stsenaariumi. Korraliku filmi kohaselt ei saa ju tegemist olla lihtsalt suvalises kohas toimuva sõdimisega vaid igal mängul on ka konkreetne teema ja sellest tulenevad võidutingimused mõlemale poolele. Stsenaariume on aga erinevaid - lihtsamates piisab kangelastel võiduks vaid teatud hulga zombide mahanottimisest, keerulisemates tuleb aga hommikuni kaitsta vana mõisahoonet zombide sissetungi eest või hoopis leida verejanulisi olevusi täis linnast kütusekanister ning autovõtmed, et seejärel võimalikult kaugele kihutada. Zombide juhtija(te)l on ülesanded mõistagi lihtsamad - takistada inimesi oma plaanide täitmises.

Suur osa mängust põhineb kaartidel ja täringutel - kaardid on need, mis näitavad millised relvad inimestel parajasti on kui ka need, mis näitavad milline sündmus ootamatult tekib; täringute abil selgub aga enamasti, kes inimese ja zombi kokkusaamisel võitjana edasi liigub. Samas pole tegemist puhtalt kaardimängu või täringuveeretamisega - kuna tegevusel on ajaline mõõde ning samuti ka reaalsed piirangud (pumppüss on küll lahe relv aga selle leidmine ei tähenda mängu võitu inimestele - kui padrunid saavad otsa, on see kasutu) siis tulebki keskenduda rohkem koostööle ja üksteise abistamisele kui igaüks-enda-eest amokijooksmisele. Ning see selle mängu juures mulle eriti meeldibki.

Teine asi, mis mulle meeldib, on mängulaud koos -tegelastega. Kui laual tuleks liigutada vaid lihtsalt värvilisi nupukesi, poleks LNOE väärt teist korda vaatamistki... detailsed inimeste ning zombide kujukesed annavad aga mängule täiesti filmiliku oleku. Täiendavalt on ka kaartidel piltideks filmikaadrid koos paari iseloomustava fraasiga.
Mängulaud kujundab endast aga tüüpilist väikelinna, kus on nii kirik, kool, politseijaoskond kui ka hunnik muid asutusi - kuna aga mängu alguses pannakse laud kokku juhuslikkuse põhimõttel siis võib julgelt öelda, et iga kord toimub tegevus mõnes erinevas linnaosas, laskmata tekkida rutiinsetel lahendustel.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Last Night on Earth on üks mõnus seltskondlik mäng, kus eriti kaartidel olevate fraaside abil ("Oh my God, it's not Tom anymore!" - "Grrlph!") on võimalik sujuvalt tekitada õudusfilmidest tuttavat paanilist õhkkonda. Karbi peale on mängu kestvuseks kirjutatud 60-90 minutit ning üldjoontes võib sellega nõustuda, koos Growing Hunger laiendiga saab kaasa ka 10-minutilise 2-mängija stsenaariumi, kuid võib juhtuda, et mõni pikem stsenaarium võtab hea seltskonna olemasolul aega ka rohkem kui kaks tundi.

"So put down that popcorn, grab your shotgun, and hide your brain; the Zombies are coming and this could be your Last Night on Earth!"

9/10

LNOE ametlik veebileht
Kaks veebis avaldatud stsenaariumi