Fotojaht: suur/avar

Seekord ei olegi midagi lisada.

Elu üle GPRS-i

Ühe hiljutise meeldiva kokkusaamise käigus tuli muuhulgas jutuks, milline kirvehind on mõnede operaatorite GPRS-i andmesidel. No see megabaidi eest küsitav. Aga see selleks... hinda kujundab iga operaator ise ning sinna tavainimesel eriti sekkuda ei õnnestu. Samas aga hakkas mind huvitama, et kui palju siis mõni netiskäik neid megasid kulutada võib - ja just täna oligi mugav võimalus väikest statistikat teha. NB! Tulemused ei pretendeeri ülimale tõele ja võivad pisut erineda - suurusjärgud peaksid aga õiged olema. Vähemalt neil, mida kontrollisin, oli küll. Seega, kui mitu megabaiti kulub ühe või teise lehe avamisel andmesideks:

tavaline päring googles - 0.01 MB
postimehe avaleht, adblockitud - 0.11 MB
postimehe avaleht, adblockimata - 0.5 MB
õhtulehe avaleht, adblockimata - 1.65 MB
gmaili postkasti avamine - 0.29 MB
delfi avaleht, adblockimata - 0.51 MB
neti.ee avaleht bänneriga - 0.03 MB
rate.ee avaleht - 0.11 MB
seikleja.ee - 0.05 MB

Ja kõige lõpus tooks hoopis eraldi välja Tallinna veebi (www.tallinn.ee) avalehe - peale igasugu piltide ja muu tilulilu on seal lehel (vähemalt antud hetkel) automaatselt avanemas kaks videot, mis seda andmemahtu kohe suurtel kiirustel ja hulgakaupa tarbib.

Pisut nuputamist

Ühel kaugel maal elab üks ebatavaline suguharu, mis koosneb 300-st perfektse loogikaga intelligentsest inimesest. Igaühel neist on kuklal nähtaval kohal värviline täpp - osadel on see must, osadel punane. Keegi neist ei tea oma täpi värvi, samas teavad nad kõigi ülejäänute värve. Kui aga tõesti juhtub, et keegi saab teada oma täpi värvuse, peab ta kohaliku kombe kohaselt järgmise päeva keskpäeval avalikus kohas kõigile nähtavalt enesetapu sooritama. Seega ei maini selle suguharu liikmed üksteisele kordagi täppide värve, samuti pole neil ühtegi peeglit.

Ühel ilusal päeval külastab seda suguharu aga Ameerika turist ning tutvub muuhulgas ka selle omapäraga. Oma lahkumise päeval, olles näinud nii mitmeid punaseid kui ka musti täppe, otsustab ta et on piisavalt ohutu lausuda kogu suguharule: "Ma näen, et vähemalt ühel teist on punane täpp.". Peale selle ütlemist läheb ta lennukile ja lahkub ning naaseb alles aasta pärast. Mis on selleks ajaks muutunud?














(kes ei viitsi ise lahendada või tahab oma lahendust kontrollida, siis leitud on see ülesanne siit)

Dell Latitude E6400

/Leidsin kõvaketta kataloogisügavustest sellise eelmisel aastal Praktilisse Arvutikasutajasse (RIP) tehtud loo... panen ka siia üles, ehk pakub siiski kellelegi veel huvi/

Mis te arvate, millist sülearvutit kirjeldatakse lausetega „eriti stiilne ja uuenduslik 14,1" sülearvuti, mis on ideaalne liikuvale inimesele“ ja „stiilsust saadab äriklassile kohane jõudlus“? Tõenäoliselt leiab ka väikseimgi Hiina allhankija, et need laused käivad just tema tootevaliku kohta, kuid täna vaatame siiski hoopis ühte suurtest tegijatest – ehk siis vaatluse all on Delli Latitude-seeria värske esindaja E6400.

Tuleb tunnistada, et esimese pealkirjas mainitud üllatustest saan kätte juba sülearvutit karbist lahti pakkides – nimelt sisaldab toote müügipakend endas omakorda kahte väiksemat pakendit. Neist kahest suuremas on ootuspäraselt sülearvuti, väiksemas (mis on sellegipoolest korralike mõõtmetega – nii 30x40x5 cm) aga... toitejuhe koos adapteriga ning viis CD-plaati. Ilusti kokku panduna mahuvad need parajalt veerandisse nende pakendist ning vägisi tekivad pähe mõtted ebaefektiivsest materjali kasutamisest.

Kuid aitab pakendijutust – meid huvitab siiski eeskätt see, mida too suurem karp sisaldas, ehk siis E6400. Esmamulje on väärikas – must metalse läikega korpus annab tunnistust soliidsusest, kõikvõimalikud ühenduspesad ja –pistikud on meeldivalt käepärastes kohtades ja 14-tollise diagonaaliga ekraan lausa kutsub oma võimalusi ära kasutama.

Tootjapoolsest tutvustusest hakkab kõigepealt silma hämmastavalt pikk akukestvus – reklaami kohaselt peab see vastu kuni 19 tundi. Tõsi, pisut hoolikamalt lugedes saab selgeks, et taolist tööaega pakutakse vaid täiendava akumooduli kaasamisel. Sellest hoolimata tekib aga kohe huvi, et kui kaua siis taoline nö. „tuunimata“ mudel vastu peab. Kontrollime, et aku on täis laetud ja paneme filmiplaadi DVD-mängijasse ning seejärel filmi täisekraanil mängima, muid seadeid ja sätteid ei puutu. (Siinkohal on sobiv hetk ära märkida, et E6400 ekraanipildi kirjeldamiseks jagub vaid positiivseid sõnu – see on terav, selgete värvidega ning probleemideta vaadatav ka üsnagi kitsa nurga alt. Ning Ambient Light Sensor suudab edukalt olenevalt ümbritsevast valgusest ka automaatselt ekraani taustavalgust muuta.) Katsefilmiks olnud Moulin Rouge jõuab ühe korra ilusti lõpuni mängida, kui aga teisest ringist on kolmandikujagu läbitud, hüppab ette teade, mille kohaselt on patarei kriitilise tasemeni jõudnud ja kohe-kohe töölepingut lõpetamas. Kella vaadates selgub, et aku pidas vastu 2 tundi ja 50 minutit. Üllatav.

Klaviatuur on E6400-l meeldiva tundlikkusega, avaldades klahvivajutuse tajumiseks piisavalt vastupanu; samuti on igati positiivselt lahendatud klaviatuuri valgustamine hämarates oludes kirjutamise tarbeks. Kui tavaliselt on see siiani lahendatud ülaltvalgustuse abil, siis seekord on Dell valgusdioodid peitnud hoopis klaviatuuri alla, tänu millele on pimedas õigete klahvide tabamine varasemast tunduvalt mugavam. Samuti oli minusugusele IBM-i/Lenovo toodanguga harjunud isikule südantsoojendav näha klaviatuuri keskel trackpoint’i hiireasendajana.

Rakenduste poole pealt pole Dell E6400 just rikkalikult varustatud: antud mudelil olid kaasas vaid Roxio Creator Home ja Cyberlink PowerDVD (vastavalt CD/DVD-de kirjutamiseks ja lugemiseks) ning lisaks ka Microsoft XP Pro SBSI (Step By Step Interactive). Viimatimainitu abiga on siis vähemkogenud arvutikasutajatel võimalus end harida antud operatsioonisüsteemi osas ning seda inglise keeles – kiire pilguheit programmile andis muide teada, et selle interaktiivse kursuse läbinu teab küll näiteks kuidas dial-up ühendust luua, kuid samas ei jäänud silma ühtegi traadita internetiga ühendumise teemat. Erinevaid sülearvuti seadistusvõimalusi pakkuv rakendus Dell ControlPoint tõi ka väikese muige näole – sedavõrd ühetoonilist menüühierarhiat kui Security->Advanced->Advanced->Advanced Security Wizards ei kohta just tihti. Samuti ei saanud alati aru, kas mõne tegevuse ajal (näiteks wifi-ühenduse sisse-välja lülitamise puhul) ekraanile ilmunud ControlPointi aken on ainult informeeriv või peaks seal ka millelegi klikkima.

Kokkuvõtteks võib aga öelda, et tegemist on tõesti igati asjaliku sülearvutiga - oma stiilse välimuse, hea jõudluse, vähese müra ning suurepärase laiekraaniga on see igati vääriline kõige suurem sõber kõigile kontoriinimestele nende kuubikutes. Kahju ainult, et E6400-ga ühtegi tutvustavat materjali kaasas polnud tema funktsionaalsuste kohta – on ju ta suuteline tunduvalt enamaks kui esmapilgul tundub. Kui see hind ainult nii kõrge poleks...

Nädala poliitikakommentaar

Pole ime, et Indrek Tarandile ennustatakse kohta Europarlamendi valimistel. Erinevalt teistest siinsetest kandidaatidest saab tema puhul kindel olla, et ta on targem kui 5b.

Kust saaks korralikke saapapaelasid?

Viimase kuu jooksul juba kaks korda oma matkasaabastel pooleks tõmmanud. See pole ju normaalne.

Musta huumorit ka: minna loomapoodi voblat ostma.

Fotojaht: (t)ärkamine

Tjah... paraku läks see nädalavahetus kahjuks nii kiireks, et muuhulgas ei õnnestunudki eeskujulike tärkamiste ja ärkamiste kogunemiskohta üles leida. Seetõttu tuleb vaatajatele pakkuda hoopis midagi kodukootut ja maavillast - mu daamid ja härrad: (T)ärkamised Anno Domini 2009 omas mahlas, a la Smith, John

RoboRally (1994)

Mis juhtub suures tootmishallis peale seda kui viimane lahkuv tööline enda järel tule ära kustutab? Võib üsnagi kindel olla, et terve päev tunnist tundi ühte ja sama liigutust teinud tööstusrobotid tahaksid nüüd end pisut sirutada ja ehk isegi mõne sünteetilise õli maitselise õlle lahti korkida. Ning mis võiks olla veelgi meeldivam enda liigutamiseks kui korraldada konveiereid, šahte ja vaheseinu täis tootmishoones üks korralik robotite ralli... RoboRally!


Robotitega on aga see häda, et neil napib nii loovust kui ka initsiatiivi ja kui neile öelda robotikeeles "Jookse finišisse!" siis suure tõenäosusega lõpeb nende liikumine esimese seina juures, nukralt konstateerides fakti, et edasi enam ei saa. Seepärast kehastuvadki kõik mängijad mitte robotiteks vaid hoopis nende programmeerijateks - ehk siis igaüks paneb oma hoolealuse puhul paika, et kui palju too täpselt edasi liigub, kuhu suunas seejärel pöördub jne. Kui kõigil on käsud paika pandud, lastakse robotid põrandale lahti ning need hakkavad samaaaegselt oma käsklusi täitma.

Paraku pole tsehhipõrand ringi rallitamiseks just eriti ohutu piirkond kõigi oma šahtide, teravate nurkade, kaldteede ja laseritega; samuti põrutab oma käigu lõppedes ka iga korralik robot ühe tubli sähmaka oma laseritest mingis suunas. Seetõttu pole midagi imestada, kui ühel ilusal hetkel avastad, et sinu algselt läikivalt säranud Zoom Bot on kõike muud kui kaubandusliku välimusega. Ega see kaubanduslik välimus suurt nii väga oluline olegi... palju olulisem on, et iga vigastamine mõjutab aina rohkem roboti oskust uut programmeerimisinfot vastu võtta ning seetõttu kasutab uue info asemel hoopis varasemat koodi.Lahtiseletatuna tähendab see seda, et mingit osa roboti liikumisest mängija ise enam kontrollida ei suuda... ja siin see tõeline lõbu algabki. Kujutage vaid ette, et mõne käigu kaheks viimaseks liikumiseks olid robotile antud käsud "liigu kaks sammu otse ja pööra siis ümber" kuid kahjuks sai ta käigu jooksul niivõrd rappida, et need kaks käsku lukustusidki. Reaalsuses tähendab see, et kuni roboti remontimiseni mängija neid kahte viimast käsku muuta ei saa ning peab arvestama, et iga käigu lõpetab kaks sammu otse liikumine ja seejärel ümberpööramine.

Muidugi on aga võimalik teatud tingimustel oma robotit remontida, muutes teda töökamaks... samas on tsehh täis kõikvõimalikke auke ning konveiereid, mis sinna astunut omatahtsi edasi liigutavad, nii et mõtlemist on piisavalt, samuti tulistab iga robot automaatselt oma käigu lõpus. Nalja saab seega rohkem kui rubla euro eest ning aeg-ajalt võib kogeda, kuidas rõõmujoovastus asendub mõne hetkega musta masendusega... täpselt nagu teistes heades mängudes. Ja kui ühel hetkel peaksitegi tundma, et kõik selle mängu nipid ja nõksud on omandatud, siis olge mureta - hetkel on RoboRallyle olemas tervelt neli ametlikku täiendust!

6/10

RoboRally tootja lehekülg

Mitmesogast

Huvitav, kas muusikamaailmas on "Sepapoisid" sama, mis programmeerijatel "Hello world"?

------8<------8<------8<------8<------8<------8<------

Müstika on see, et kui foori taga põkkuvad Pehmest Materjalist Hispaanlane ning Tõenäoliselt Plekist Ameerika Luksmaastur, nii et hispaanlasel tuleb välja vahetada kogu esiosa kuni radikani (k.a.) kuid jänkil on vaid tagastange pisut viltu (haagisekonks!), siis remondiarve on ameeriklasel ikkagi veidi üle 30k kallim.

(tegelikult vaatasin nüüd järgi, et uuest peast saaks ühe ameeriklase raha eest viis hispaanlast... nii et remondisumma on jah igati proportsioonis)

------8<------8<------8<------8<------8<------8<------

Nüüdsest usun ka mina, et oleme ühte tõsisesse majanduskriisi jõudnud - poest ei ole enam isegi soolapekki saada. Prismas ei ole. Rimis ei ole. Maksimarketis ka ei ole.

Fotojaht: arhitektuur

Arhitektuur (ladina keeles architectura; kreeka sõnast architektōn 'ehitusmeister') ehk ehituskunst on hoonete ja neid ümbritseva keskkonna kujundamine. Arhitektuuri mõiste hõlmab nii üksikute ruumide kui ka tervete asulate kujundamist. Arhitektuuri liigitatakse:
* sakraalarhitektuuriks (tempel, kirik, kabel)
* profaanarhitektuuriks (loss, kindlus, elamu, avalikud hooned)
* maastikuarhitektuuriks (aed, park)
(allikas: wikipedia)

Ehk siis mida iganes pildistad, suure tõenäosusega on see arhitektuur või vähemalt osa sellest... tulevikus võiks pisut ka kitsendada seda teemat. Mis ei seganud mul aga ka juba seekord sellesse niigi laia teemasse veelgi loomingulisemalt läheneda :)

Positiivne üllatus

Tekkis vajadus pisut FIMO savi osta ning lähimaks müüjaks leidsin Helmehaldja. Tegin tellimuse, sain järgmisel päeval teada et pakk on pakitud, läksin ülejärgmisel päeval kohale, maksin ja sain kätte. Positiivne oli aga avastus, et koos saviga oli kaasa pandud väike kingitus - väike helmekotike üheksa isendiga sees. Mis ma nendega peale hakkan, pole veel teada... aga mõte on see, mis loeb. Positiivne emotsioon kogu päevaks.

PocketCiv 2.0

Lauamängude puhul julgen üheks nö. "rusikareegliks" pidada seda, et mida rohkem mängijaid, seda rohkem igasugu interaktsiooni ja seega ka lõbusam. Üsnagi keeruliseks võib aga osutuda viie, kuue või isegi seitsme mängija samaaegne kokkusaamine - on ju igaühel neist plaanid, ajakavad ning kohustused, mis ei pruugi alati kokku langeda oma soovidega. Vaid väga üksikud hardcore-mängijad on valmis näiteks ämma sünnipäevale või kevadisele kartulipanekule minemata jätma pelga põhjendusega "X sai omale laheda mängu, teeks parem ühe 12-tunnise sessiooni", nii et paratamatult peate aeg-ajalt leppima asjaoluga, et kohaletulnuid on oodatust vähem.

Sellest pole aga hullu - sobivaid mänge leiab nii kahele, kolmele kui ka neljale - mida aga teha siis kui peale enda kedagi teist ei tulegi?


Üks võimalikest lahendustest oleks sellisel juhul teha üks PocketCiv. Oma olemuselt on see vana hea Civilisation, mis on aga modifitseeritud spetsiaalselt ühe mängija jaoks ning lisaks ka veebist täiesti tasuta saadaval. Ehk siis mängu ettevalmistamiseks oleks vaja välja printida (soovitavalt värvilisena) kasutuses olevad mängukaardid, leida nii A4 jagu vaba paberipinda ja pliiats - ja lihtsa, nö. basic-versiooni mängimiseks ongi kõik valmis. (Deluxe-versiooni - jah, see on ka olemas ning samuti tasuta - jaoks tuleb lihtsalt natuke rohkem trükitööd teha).

Mängu alustamine ise on on suhteliselt lihtne - teatud reeglite järgi joonistad omale paberile täpselt sellise kujuga kuningriigi (või vabariigi, olenevalt eelistustest) nagu endal tuju on ning jagad selle siis kaheksaks maakonnaks. Seejärel paned teatud reeglite järgi paika algsed maavarad (mäed-metsad) ja kõrbed (liivatormid-bandiidid) ning ka esmase asustuse. Voila. Võidki mängima asuda.

PocketCivi geniaalsus peitubki tema lihtsuses - kõikvõimalikud sündmused, nii head kui halvad, selguvad sinu enda poolt välja trükitud kaartidelt nende suvaliselt tõmbamise teel. Jah, see on kaardimäng, seda küll. Geniaalsus peitub aga selles, et kõik kaheksa ajastu sündmused on mahutatud kokku ainult 16-le kaardile. Tõesti, kogu sinu tsivilisatsiooni saatus sõltub 16-st kaardist. Ning sugugi mitte pole nende peale kirbukirjas mahutatud tekste, et "Tulevad karvased barbarid põhjast" või "Sõlmisid kaubanduskokkuleppe Vesta neitsite impeeriumiga, saad 8 kuldraha" - kaartidel on vaid märksõnad ning reeglitest saad lugeda täpsemat kirjeldust iga sündmuse kohta.

Paar lõiku tagasi kirjutasin, et mängu alustamine on lihtne, see on tõsi. Ka mängimine ise on lihtne, selles pole midagi keerulist. Omapärane on PocketCivi puhul aga see, et vähemalt esimesed paar korda mängides tunned juba esimesest käigust alates, et see mäng vihkab sind. Väike näide minu viimasest sessioonist: kohe esimesel käigul tekkis ühte mereäärsesse provintsi liivatorm, mis kandus edasi naabermaakonda, muutes ka selle kõrbeks ja tappes sealsed inimesed. Järgmisel käigul tekkis teise maakonda maavärin, mis tappis sealsed inimesed. Kolmandal käigul maabusid merelt kolmandasse maakonda barbarid põhjast, kes (kas tekib juba tuttav muster?) tapsid sealsed inimesed.

Peale seda hakkas õnneks tekkima juba ka neutraalseid sündmuseid ning ka mõni positiivne, nii et esimese ajastu suutsin edukalt ära lõpetada ja olin valmis ka uude astuma, kuid õnneks on PocketCivil täiesti ametlik reegel, et ajastuste vahepeal võib soovi korral ka mängu ära lõpetada. Kuna tundsin, et peale sellist mängu on vaja natuke närve kosutada ja eneseusku taastada, siis kasutasingi seda võimalust ning lõpetasin võidukalt 5 kuldraha ning 7 võidupunktiga. Jee. Aega võttis esimese ajastu läbimine ca tunnikese, nii et reklaamitavat 30 minutit ei tasu väga uskuda... ehk tõesti siis kui kunagi kõik sündmused, arenguvõimalused ja kaardid peas on ning tegeleda tuleb vaid ressursside haldamisega.

Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda? Kindlasti ei soovitaks ma seda mängu esimeseks kokkupuuteks lauamängude maailmaga, sugugi mitte - alustada võiks millegi lihtsama ning lühemana. Samuti jääb PocketCivil puudu tavalise Civ-lauamängu puhul nauditavast omavahelisest vestlusest ning kokkulepetest ning ennustatavalt võib kaheksanda (ehk siis viimase) ajastu lõpuni mängimine aega võtta nii kolme-nelja tunni jagu soolomängu. Samas on aga tegemist siiski üksinda mängimiseks igati sobiva ja samuti ka tasuta mänguga - ehk siis kui aega laialt käes ning ükski muu kohustus turjale ei roni - miks ka mitte.

6/10

PocketCivi ametlik lehekülg koos kõigi materjalide-juhendite-kaardifailidega

Eneseupitus: mott goes international

Tegelikult selliseid kohtab ka

(eelmisele jätkuks)

Fotojaht: lill/õis

Jätkuvalt on mul millegipärast tunne, et pilditegemise (musta) maagia juures on kaks teemavalikut, kus võib alati tulemusega juba ette rahule jääda: need on päikeseloojangute ja lillede pildistamised. Kui veel omad lisaks ka makrovõtteks sobilikku objektiivi ja suudad mõne tolmukatel püherdava putuka enam-vähem fokuseeritud kujul pildile saada, võid kohe suht kindel olla, et vaatajate nunnumeeter hetkega piirajasse lendab.

A miks mul endal ühtegi sellist pilti pole? Krt seda teab... no ei paku huvi, noh. Mõni kuulab Sky Plussi, mõni Elmarit, mõni Vikerraadiot... go figure. Ja üleüldse sain täna oma pildid üles harjumatult varakult :)

Liikluses kohtab ka selliseid

Thurn and Taxis

Kujutage ette olukorda, kus olete mänginud mänge, kus tuleb võidelda ellujäämise nimel kas zombide, müstiliste koletiste või Cylonite vastu; mänge, kus tuleb üles ehitada linnasid, riike või suisa tsivilisatsioone; mänge, kus saab manipuleerida aktsiaturgudega ning luua varifirmasid. Ning nüüd kujutage ette olukorda, kus teile kõige selle järel pakutakse võimalust mängida mängu, mis kujutab endast... keskaegset Saksa postisüsteemi. Justnimelt, keskaegset Saksa postisüsteemi.

Enam-vähem sellised emotsioonid valdasid mind, kui pakuti välja võimalus mängida Thurn and Taxis'it... kuid kui on hea seltskond, siis ei ole olemas ka kehvi mänge - seega võtsin pakkumise vastu. Tuleb tunnistada, et ma ei pidanud kahetsema - mäng osutus piisavalt heaks, et ligi tunnikeseks muud maailmat ära unustada.

Tegemist on siis üsnagi lihtsate reeglitega mänguga, kus iga mängija proovib keskaegsel Baierimaal (ning selle ümbruses) arendada välja võimalikult kiiresti ja võimalikult laiaulatuslikku postijaamade võrgustikku, et kohalikel parunitel ja vonnidel oleks mugav oma ringkirju naabritele edastada ja edikte lugeda. Võrgustiku ülesehitamiseks on vaja see kõigepealt plaanina paika panna (s.t. kaartidena enda ette lauale asetada), plaani koostamine (ja selle õnnestumine) sõltub suures osas aga kaardipakist tulevatest kaartidest.

Positiivne on aga see, et kaardipakist ei tule kaarte pimesi tõmmata - mängulaua vasakul ääres on alati kuus kaarti pildiga ülespoole - ole aga mees ja vali sobiv välja. Paraku kui oled juba omale plaani paika pannud, siis ei tohi seda enam ümber tegema hakata - ehk siis kui oled juba piltlikult öeldes otsustanud, et sinu postikaarik sõidab Tallinnast läbi Keila Paldiskisse, ei tohi sa neist kohtadest enam ühtegi ära muuta, võid vaid algusesse või lõppu jaamasid juurde lisada. Seda võivad muidugi ära kasutada sinu kurjad konkurendid, sest kuna plaanid on avalikud, pole neil enamasti keeruline oletada, et milline sihtpunkt sind just huvitaks ning seejärel see siis endale napsata.

Et aga postiimpeeriumi ülesehitamine liiga aeganõudvaks ning valuliseks ei läheks, on võimalus abi paluda erinevatelt ametnikelt - mõni võimaldab sul rohkem kaarte maast võtta, teine jällegi korraga rohkem kaarte oma teekonnaplaani juurde lisada jmt. Erinevate ametnike soosingu osav ärakasutamine võimaldab sul seega oma plaanid teistest kiiremini realiseerida ning mida kiiremini sa mõne piirkonna oma postijaamadega ära täidad, seda rohkem piirkonna valitsus sinuga rahul on ja rohkem võidupunkte sulle jagab. Mäng ise käibki võidupunktide peale, nii et need, kellele mingil põhjusel rahamängud ei meeldi, võivad kergendatult ohata.

Tegemist on seega piisavalt huvipakkuva ca tunniajase kestvusega lauamänguga, kus sarnaselt võrdne osa on nii õnnel kui ka oma planeerimisvõimel. Miks on selle mängu nimel aga seost tolleaegse postindusega? Vastuse leiab siit...

8/10

Thurn and Taxis ametlik lehekülg

Last Night on Earth: The Zombie Game

Üle unise väikelinna Woodinvale'i on laskumas ööpimedus, kuid tihenev udu ning pikenevad varjud toovad seekord kaasa midagi rohkemat kui lihtsalt kergest tuulepuhangust põhjustatud külmavärinad. Kunagine rahulik kogukond on muundumas täielikuks põrguks, kui mööda linnakest hakkavad liikuma näljaste zombide hordid, kelle ainsaks sooviks on rahuldada oma kustutamatut nälga inimliha järele. Mõne aja pärast ongi ellu jäänud vaid käputäis inimesi, kes üheskoos võitlevad oma elude eest. Selles lõpmatusena tunduvas öös tundub ainult üks asi surmast veelgi hullem... saada nakatatud.

Selliselt algab "õudusmänguks" tituleeritava mängu "Last Night on Earth" sissejuhatus ning see vastab ka täielikult tõele. Paljud on kindlasti vaadanud erinevaid B-kategooria õudusfilme - tänu sellele mängule on aga filmi sisu võimalik ise kujundada ning läbi elada.



Mängu alguses lepivad mängijad omavahel kokku, kes mängivad häid linnakodanikke-kangelasi ning kes kurje inimliha järele janunevaid zombisid ja ühtlasi valivad stsenaariumi. Korraliku filmi kohaselt ei saa ju tegemist olla lihtsalt suvalises kohas toimuva sõdimisega vaid igal mängul on ka konkreetne teema ja sellest tulenevad võidutingimused mõlemale poolele. Stsenaariume on aga erinevaid - lihtsamates piisab kangelastel võiduks vaid teatud hulga zombide mahanottimisest, keerulisemates tuleb aga hommikuni kaitsta vana mõisahoonet zombide sissetungi eest või hoopis leida verejanulisi olevusi täis linnast kütusekanister ning autovõtmed, et seejärel võimalikult kaugele kihutada. Zombide juhtija(te)l on ülesanded mõistagi lihtsamad - takistada inimesi oma plaanide täitmises.

Suur osa mängust põhineb kaartidel ja täringutel - kaardid on need, mis näitavad millised relvad inimestel parajasti on kui ka need, mis näitavad milline sündmus ootamatult tekib; täringute abil selgub aga enamasti, kes inimese ja zombi kokkusaamisel võitjana edasi liigub. Samas pole tegemist puhtalt kaardimängu või täringuveeretamisega - kuna tegevusel on ajaline mõõde ning samuti ka reaalsed piirangud (pumppüss on küll lahe relv aga selle leidmine ei tähenda mängu võitu inimestele - kui padrunid saavad otsa, on see kasutu) siis tulebki keskenduda rohkem koostööle ja üksteise abistamisele kui igaüks-enda-eest amokijooksmisele. Ning see selle mängu juures mulle eriti meeldibki.

Teine asi, mis mulle meeldib, on mängulaud koos -tegelastega. Kui laual tuleks liigutada vaid lihtsalt värvilisi nupukesi, poleks LNOE väärt teist korda vaatamistki... detailsed inimeste ning zombide kujukesed annavad aga mängule täiesti filmiliku oleku. Täiendavalt on ka kaartidel piltideks filmikaadrid koos paari iseloomustava fraasiga.
Mängulaud kujundab endast aga tüüpilist väikelinna, kus on nii kirik, kool, politseijaoskond kui ka hunnik muid asutusi - kuna aga mängu alguses pannakse laud kokku juhuslikkuse põhimõttel siis võib julgelt öelda, et iga kord toimub tegevus mõnes erinevas linnaosas, laskmata tekkida rutiinsetel lahendustel.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Last Night on Earth on üks mõnus seltskondlik mäng, kus eriti kaartidel olevate fraaside abil ("Oh my God, it's not Tom anymore!" - "Grrlph!") on võimalik sujuvalt tekitada õudusfilmidest tuttavat paanilist õhkkonda. Karbi peale on mängu kestvuseks kirjutatud 60-90 minutit ning üldjoontes võib sellega nõustuda, koos Growing Hunger laiendiga saab kaasa ka 10-minutilise 2-mängija stsenaariumi, kuid võib juhtuda, et mõni pikem stsenaarium võtab hea seltskonna olemasolul aega ka rohkem kui kaks tundi.

"So put down that popcorn, grab your shotgun, and hide your brain; the Zombies are coming and this could be your Last Night on Earth!"

9/10

LNOE ametlik veebileht
Kaks veebis avaldatud stsenaariumi

Kadriorus

Pühapäeval sai poisiga vahelduseks Kadrioru mänguväljakul käidud, kus palju lapsi ning hulk uhkeid atraktsioone. Samuti oli seal ka väikeste elektri jõul liikuvate autode-mootorrataste-atv-de laenutus, mis tegi väikese osa lastest rõõmsaks ning suurema osa kurvaks, et mitte öelda jonnivaks. Iga firma teeb muidugi endale ise oma äriplaani... aga tulla tasuta mänguväljakule laste keskele oma põrisevaid mänguasju reklaamima-laenutama tundus siiski kergelt kohatu. Umbes sama kohatu kui anonüümsete alkohoolikute koosolekule alkoholileti püstipanek... mõlemal puhul kehtib ju vabandus et "Ega keegi ei käse ju osta".

Või olen ma ise nii juhm, et ei taipa tasuta väljakule minnes sularaha kaasa võtta.

Fotojaht: alkohol/kõrts

No ei ole võimalik. Kui on alkohol, pole fotokat. Kui on fotokas, pole alkoholi. Ja kui on nii fotokas kui alkohol, ei kannata pildid enam teistkordset vaatamist.

Jahilkäik lõppes samuti fiaskoga... baatjuška võib rahule jääda. Linnapilt on kõikvõimalikust alko'olist tühi. Veel raskem võiks ehk olla veel teema "suitsetamine/sigar". Ega muud üle jäänudki kui lõpuks kodus käepärastest vahenditest midagigi kokku keerata...