Kahju, et tol hetkel ei tulnud pähe Nutimapi proovida... oleks ilmselt veelgi ilusama tulemuse saanud.
neljapäev, veebruar 28, 2008
Kaks tasuta GPS-rakendust mobiilidele
Ajaviiteks sai telefoni installitud kaks tasuta GPS-rakendust, et vaadata kui täpseid kaarte pakutakse. Ega seal midagi suurt tõestada olegi, Google Mapsi kasutav (kodulehe andmetel küll ta Google'i abi ei vaja) Mobile GMaps oli täpsuse poolest tunduvalt üle hetkel tuvastamata kaardilahendust kasutavast Navigami'st.
Kahju, et tol hetkel ei tulnud pähe Nutimapi proovida... oleks ilmselt veelgi ilusama tulemuse saanud.
Kahju, et tol hetkel ei tulnud pähe Nutimapi proovida... oleks ilmselt veelgi ilusama tulemuse saanud.
teisipäev, veebruar 26, 2008
Pusad versus Susad
Sel reedel juhtus siis nii, et seikluste avanemise ajal sai interneedusest hoopis eemal oldud ning seetõttu oli kiirematel ja aktiivsematel mitmetunnine eelis. Sellest hoolimata sai lõpuks arvuti taha jõudes entusiastlikult avanenud asjad üle vaadatud: Kroonitud pead ja 1 Susa ja 2 Pusa. Valik kaldus viimase kasuks... ja seega jäi üle vaid asuda vihjepildil asuvaid objekte mõistatama.
Millise piirkonnaga on tegu? Mis on mõõtkava? Ja mis kõige tähtsam - miks pagana pärast on sellise raudtee tingmärki meenutava punktiiriga need objektid tähistatud? Ja kui ongi raudteed, siis miks on kõige ülemine nii ebaraudteelikult nurgeline?
Tund aega hiljem. Logidest on näha, kuidas Pinkerton ja Mannid on juba teele asunud, selge. Üllatusega avastan veel, et tavaline esisprinter Nodsutours pole reageerinud... järelikult pole piisavalt põnev neile. Või murravad samuti pead veel :)
Aga ikkagi - mis piirkonnaga on tegu? Ja mis on need objektid? Ning uus küsimus - miks on seiklusel selline pealkiri? Pusad ja susad... karupoeg Puhh... Nodsu... Saja Aakri mets... Iiah... väike Ruu. Lausa füüsiliselt võib tunda, kuidas väikesed hallid ajurakud üksteise järel valget lippu lehvitades kapituleeruvad.
Veel üks tund hiljem. Vahepeal on juba kroonitud pead ette võetud, leppides äraarvamise korral reedeõhtuse väljasõiduga pimedusse, kuid ka sellega pole suurt edu. Mingitele jälgedele isegi nagu satub... aga nagu hiljem selgub, totaalselt valedele. Pusade ja susade rindel püsib endiselt vaikus. Paar korda tekib küll arglik ideevälgatus, kuid see summutatakse kiirelt - nii kogenud seiklejad kui Libekalad ei teeks ju ometi sinna seiklust. Kuni lõpuks otsustab viimase variandi enne kojuminekut üle kontrollida - vale. Pagan. Kaarti käest pannes libiseb pilk ühele fragmendile... pagan! Uus vastus teele - õige!
Üsnagi napiks kahanenud entusiasm saab selle peale tublit turgutust ning peale teise küsimuse lugemist kihutab autoga eeldatavale vastusekohale. Tühjus. Või tegelikult, üks suudlev paarike siiski oli... ja nurgas on näha suuremat pobisevat seltskonda, kust aeg-ajalt välgatavad taskulambikiired ning nägudel helendab telefoniekraanide kuma. Mannid ja Pinkerton :) Kolm seltskonda ühes kohas, üks otsib vastust teisele, teine neljandale, kolmas kuuendale küsimusele. Nagu pärast selgub, ei leidnud keegi midagi :)
Suundub siis suurimate aukude arvu otsingul järgmisesse punkti. Peale auto parkimist on näha pimedusest väljuvat kahtlaselt tuttavat seltskonda - kes muu kui Mannid :) Peale väikest sotsiaalset vestlust lohutavad nad teadjamehelikult, et ka see koht on paraku aukude otsimiseks vale ning annavad paar vihjet. Lehvitame ja lahkume sõpradena. Pisut järgi mõelnuna selgub, et saadud vihjed eriti palju selgust ei too - tuleb ikkagi jõumeetodit kasutada.
Koht number kolm. Bez võigrõša, nagu omal ajal nukralt kioski taga tõdeti. Tegelikult on olukord masendav - vihma tibutab, külm tuul puhub ja pole tegelikult vähimatki aimu kuhu minna. Tuleb vaid kõik kohad metoodiliselt läbi tammuda.
Koht number neli... mkmmm. Või siiski - öös on inimesi. Ehk kui täpsem olla siis Martini Team :) Koos avastame ka õige koha ja saadame vastused teele. Tehtud. Padavai järgmisesse võimalikku punkti, stiilis tehtud-mõeldud. Õiget vastust oodates tajub taas olukorra trööstitust... niiske... külm... ja pole üldse kindel kuhu minna. Autosse tagasi jõudes teeb väikese auditi olukorrast riigis - esimesele kahele küsimusele on kulunud neli tundi ning 11-st objektist on käidud vaid ühel. Või noh, vastus saadud vaid ühe kohta. Seega tuleb vahepeal pisut magada ja homme taas üritada.
Järgmine päev kulub muudele tegevustele, seega seiklus jätkub alles taas õhtupimeduses. Positiivse külje pealt tuleb aga ära mainida, et vihma ei saja ning tuulgi on pisut leebem. Kodutöö on samuti sooritatud hindele "viis pluss" ning seetõttu võib entusiastlikult katsumustele vastu astuda. Viimase sõna ja päevade arvu leiab nüüd kiirelt... või mis ta nüüd kiire ikka on. Saab tegelikult hoopis teada, et miks kõigil sellele küsimusele vastamisega nii kaua aega läheb :)
Edasi veel väike tiir mööda objekte ja seejärel vastama... vahepeal valesti ka. Sest mõnedel juhtudel ei suuda lihtsalt liikuda rajameistri mõttekäiguga samadel teeradadel. Ja kui sarnase kirjeldusega majasid erinevate objektide läheduses on, siis on vääriti mõistmised kerged tulema. Aga rahulolu on suur, kui viimase vastusesõnumiga punktiskoor öeldakse... vähemalt ei pea rohkem sinnakanti enam minema :)
Millise piirkonnaga on tegu? Mis on mõõtkava? Ja mis kõige tähtsam - miks pagana pärast on sellise raudtee tingmärki meenutava punktiiriga need objektid tähistatud? Ja kui ongi raudteed, siis miks on kõige ülemine nii ebaraudteelikult nurgeline?
Tund aega hiljem. Logidest on näha, kuidas Pinkerton ja Mannid on juba teele asunud, selge. Üllatusega avastan veel, et tavaline esisprinter Nodsutours pole reageerinud... järelikult pole piisavalt põnev neile. Või murravad samuti pead veel :)
Aga ikkagi - mis piirkonnaga on tegu? Ja mis on need objektid? Ning uus küsimus - miks on seiklusel selline pealkiri? Pusad ja susad... karupoeg Puhh... Nodsu... Saja Aakri mets... Iiah... väike Ruu. Lausa füüsiliselt võib tunda, kuidas väikesed hallid ajurakud üksteise järel valget lippu lehvitades kapituleeruvad.
Veel üks tund hiljem. Vahepeal on juba kroonitud pead ette võetud, leppides äraarvamise korral reedeõhtuse väljasõiduga pimedusse, kuid ka sellega pole suurt edu. Mingitele jälgedele isegi nagu satub... aga nagu hiljem selgub, totaalselt valedele. Pusade ja susade rindel püsib endiselt vaikus. Paar korda tekib küll arglik ideevälgatus, kuid see summutatakse kiirelt - nii kogenud seiklejad kui Libekalad ei teeks ju ometi sinna seiklust. Kuni lõpuks otsustab viimase variandi enne kojuminekut üle kontrollida - vale. Pagan. Kaarti käest pannes libiseb pilk ühele fragmendile... pagan! Uus vastus teele - õige!
Üsnagi napiks kahanenud entusiasm saab selle peale tublit turgutust ning peale teise küsimuse lugemist kihutab autoga eeldatavale vastusekohale. Tühjus. Või tegelikult, üks suudlev paarike siiski oli... ja nurgas on näha suuremat pobisevat seltskonda, kust aeg-ajalt välgatavad taskulambikiired ning nägudel helendab telefoniekraanide kuma. Mannid ja Pinkerton :) Kolm seltskonda ühes kohas, üks otsib vastust teisele, teine neljandale, kolmas kuuendale küsimusele. Nagu pärast selgub, ei leidnud keegi midagi :)
Suundub siis suurimate aukude arvu otsingul järgmisesse punkti. Peale auto parkimist on näha pimedusest väljuvat kahtlaselt tuttavat seltskonda - kes muu kui Mannid :) Peale väikest sotsiaalset vestlust lohutavad nad teadjamehelikult, et ka see koht on paraku aukude otsimiseks vale ning annavad paar vihjet. Lehvitame ja lahkume sõpradena. Pisut järgi mõelnuna selgub, et saadud vihjed eriti palju selgust ei too - tuleb ikkagi jõumeetodit kasutada.
Koht number kolm. Bez võigrõša, nagu omal ajal nukralt kioski taga tõdeti. Tegelikult on olukord masendav - vihma tibutab, külm tuul puhub ja pole tegelikult vähimatki aimu kuhu minna. Tuleb vaid kõik kohad metoodiliselt läbi tammuda.
Koht number neli... mkmmm. Või siiski - öös on inimesi. Ehk kui täpsem olla siis Martini Team :) Koos avastame ka õige koha ja saadame vastused teele. Tehtud. Padavai järgmisesse võimalikku punkti, stiilis tehtud-mõeldud. Õiget vastust oodates tajub taas olukorra trööstitust... niiske... külm... ja pole üldse kindel kuhu minna. Autosse tagasi jõudes teeb väikese auditi olukorrast riigis - esimesele kahele küsimusele on kulunud neli tundi ning 11-st objektist on käidud vaid ühel. Või noh, vastus saadud vaid ühe kohta. Seega tuleb vahepeal pisut magada ja homme taas üritada.
Järgmine päev kulub muudele tegevustele, seega seiklus jätkub alles taas õhtupimeduses. Positiivse külje pealt tuleb aga ära mainida, et vihma ei saja ning tuulgi on pisut leebem. Kodutöö on samuti sooritatud hindele "viis pluss" ning seetõttu võib entusiastlikult katsumustele vastu astuda. Viimase sõna ja päevade arvu leiab nüüd kiirelt... või mis ta nüüd kiire ikka on. Saab tegelikult hoopis teada, et miks kõigil sellele küsimusele vastamisega nii kaua aega läheb :)
Edasi veel väike tiir mööda objekte ja seejärel vastama... vahepeal valesti ka. Sest mõnedel juhtudel ei suuda lihtsalt liikuda rajameistri mõttekäiguga samadel teeradadel. Ja kui sarnase kirjeldusega majasid erinevate objektide läheduses on, siis on vääriti mõistmised kerged tulema. Aga rahulolu on suur, kui viimase vastusesõnumiga punktiskoor öeldakse... vähemalt ei pea rohkem sinnakanti enam minema :)
esmaspäev, veebruar 25, 2008
teisipäev, veebruar 19, 2008
Neste imetankla
Kütusemõõdik näitas, et kütust on jäänud pisut alla veerandi paagi ning pöördusin seetõttu Suur-Ameerika Nestesse - kindlam sõita täis paagiga. Pisut alla veerandi - seniste kogemuste põhjal oleks siis ca 35-37 liitrit juurde mahtunud (paak ise on 45). Seda üllatavam oli näha, kuidas ka 40 liitri peal kütust rõõmsalt paaki voolas... 41... 42... 43... 44,88 liitri peal jäi alles seisma. Ning seda seetõttu, et kaardilt broneeritav 700 krooni sai täis - mine tea, palju paaki muidu veel mahutatud oleks.
Järelikult sõitsin siis tanklasse vähem kui klaasitäie kütusega paagis... või on Nestes kasutusel teistsugused liitrid.
esmaspäev, veebruar 18, 2008
pühapäev, veebruar 17, 2008
Rakvere Seati teenindus ehk kurbmäng kolmes vaatuses
I vaatus
"Palun vaadake üle parempoolne esitulepesur..."
"Paneme kohe kirja."
"... ja üks tagumine gabariit ka ei põle."
"No selle oleksime nagunii üle vaadanud. Aga paneme kirja."
"Kaua hinnanguliselt aega võtab kogu hooldus, koos korralisega?"
"Nii neli tundi."
II vaatus
Auto omanik ootab viiendat tundi ja saabki pisut enne teeninduse sulgemist võtmed kätte.
"Vaadake, sellest esitulepesurist... kas teil vett ikka oli piisavalt paagis? Me panime pool liitrit juurde ja töötab."
"???"
III vaatus
Paar päeva hiljem. Erinevate kiirustamiste tõttu pole siiani olnud võimalik tehtud töid üle kontrollida. Nüüd siis vaatab.
Tagumine gabariit ei põle. Tuleb ikkagi ise ära vahetada.
Üks esitulepesur ei pritsi endiselt vett, olenemata paagi täituvusastmest.
Moraal. Usalda, aga kontrolli. Või tee parem ise.
"Palun vaadake üle parempoolne esitulepesur..."
"Paneme kohe kirja."
"... ja üks tagumine gabariit ka ei põle."
"No selle oleksime nagunii üle vaadanud. Aga paneme kirja."
"Kaua hinnanguliselt aega võtab kogu hooldus, koos korralisega?"
"Nii neli tundi."
II vaatus
Auto omanik ootab viiendat tundi ja saabki pisut enne teeninduse sulgemist võtmed kätte.
"Vaadake, sellest esitulepesurist... kas teil vett ikka oli piisavalt paagis? Me panime pool liitrit juurde ja töötab."
"???"
III vaatus
Paar päeva hiljem. Erinevate kiirustamiste tõttu pole siiani olnud võimalik tehtud töid üle kontrollida. Nüüd siis vaatab.
Tagumine gabariit ei põle. Tuleb ikkagi ise ära vahetada.
Üks esitulepesur ei pritsi endiselt vett, olenemata paagi täituvusastmest.
Moraal. Usalda, aga kontrolli. Või tee parem ise.
laupäev, veebruar 16, 2008
Laupäeva hommikul lennukeid mõõtmas
Tegelikult polnud täna üldse plaanis kuhugi seiklema tõtata - eile õhtul sai korra kõik avanenud uued asjad üle vaadatud ja tõdetud, et ükski kirjeldus polnud kahjuks selline, mis oleks käima tõmmanud. Õnneks olin ma üksik erand ning paras möll läks seiklejas siiski lahti.
Hommikul öiseid tegevusi vaadates sattus aga silm uuesti peale vanade tuttavate Nodsude poolt tehtud Corridale. Pilt, mis õhtul tundus suvalise klõmakana, mida pool Ida-Virumaad veel (õnneks) täis on, paistis hommikupäikeses hoopis teise rakursi alt.
Väikesed hallid ajurakud hakkasid kohe tööle ning tõid mõttekeskusesse infot, et väidetavalt olla tõesti ühes kohas taoline mälestusmärk püstitet - ise polnud ma seda küll näinud, kuid üsnagi lähedalt mööda mindud. Peale perehommikut saigi siis auto nina sinnapoole keeratud.
Kohale jõudes selgus, et intuitsioon polnud alt vedanud - täpselt samad vellod vaatasid ka monumendi pealt vastu. Ega's midagi - nüüd siis küsimusele vastust välja nuputama... Kui suur on lennukite minimaalne omavaheline vahekaugus sentimeetrites?
Esimene pähetulnud variant teele. Vale. Pagan. Vaatan natuke ringi, mõtlen. Külm on. Eemalt teeotsalt vaatab autost üks koeraga meesterahvas, kuidas eeldatav külahull ümber monumendi tantsib. Lõpetan meelelahutusliku osa ning istun autosse, koeraomanik sõidab minema. Mõõdan välja variant kahe, kuid saatmisega viivitan... sest helistab rajameister, kes võtab vaevaks minu vale vastuse peale pisut irvitada :) Kuna temaga on aga nii mitugi valget kurge lõunamaale saadetud, siis lõõbin samas vormis vastu. Peale kõnet saadan ka teise vastuse teele. Õige. Ning kuna tegemist on vaid ühe küsimusega seiklusega, siis saan ka selle eest kohe punktid kirja. Ja ei mingit guugeldamist.
Hommikul öiseid tegevusi vaadates sattus aga silm uuesti peale vanade tuttavate Nodsude poolt tehtud Corridale. Pilt, mis õhtul tundus suvalise klõmakana, mida pool Ida-Virumaad veel (õnneks) täis on, paistis hommikupäikeses hoopis teise rakursi alt.
Väikesed hallid ajurakud hakkasid kohe tööle ning tõid mõttekeskusesse infot, et väidetavalt olla tõesti ühes kohas taoline mälestusmärk püstitet - ise polnud ma seda küll näinud, kuid üsnagi lähedalt mööda mindud. Peale perehommikut saigi siis auto nina sinnapoole keeratud.
Kohale jõudes selgus, et intuitsioon polnud alt vedanud - täpselt samad vellod vaatasid ka monumendi pealt vastu. Ega's midagi - nüüd siis küsimusele vastust välja nuputama... Kui suur on lennukite minimaalne omavaheline vahekaugus sentimeetrites?
Esimene pähetulnud variant teele. Vale. Pagan. Vaatan natuke ringi, mõtlen. Külm on. Eemalt teeotsalt vaatab autost üks koeraga meesterahvas, kuidas eeldatav külahull ümber monumendi tantsib. Lõpetan meelelahutusliku osa ning istun autosse, koeraomanik sõidab minema. Mõõdan välja variant kahe, kuid saatmisega viivitan... sest helistab rajameister, kes võtab vaevaks minu vale vastuse peale pisut irvitada :) Kuna temaga on aga nii mitugi valget kurge lõunamaale saadetud, siis lõõbin samas vormis vastu. Peale kõnet saadan ka teise vastuse teele. Õige. Ning kuna tegemist on vaid ühe küsimusega seiklusega, siis saan ka selle eest kohe punktid kirja. Ja ei mingit guugeldamist.
kolmapäev, veebruar 13, 2008
Veel soniga eerikupojast...
Väidetavalt saab K550i-ga otse Bloggerisse tekste-pilte saata. Kontrollime.
EDIT: Ning saabki. Tõsi, telefon tekitab ise automaagiliselt uue blogi... aga selle saab siis olemasoleva külge ilusti claim'ida. Elame tehnikasajandil...
Miks on SonyEricssoni müügipakend nii suur ja raske?
Sest seal on:
- telefoni kasutusjuhend, eesti keeles
- telefoni kasutusjuhend, vene keeles
- telefoni kasutusjuhend, läti keeles
- telefoni kasutusjuhend, leedu keeles
- värviline Cybershot-reklaamibuklett, eesti keeles
- värviline Cybershot-reklaamibuklett, vene keeles
- värviline Cybershot-reklaamibuklett, läti keeles
- värviline Cybershot-reklaamibuklett, leedu keeles
- SAR-info leht, kus õnneks 18-keelne info ühele lehele ära mahutatud
- CD 'PC Suite'
Ehk siis potentsiaalselt huvipakkuvat materjali on 10-st vihikust vaid neljas. Ülejäänud 60% materjalist lähevad siis rahulikult tagantkätt surnud puude maale tagasi.
esmaspäev, veebruar 11, 2008
Aasta esimene seiklus läbitud
Kell ei olnud küll palju, kuid uni oli sellegipoolest juba pool tundi aktiivselt kannaga kuklasse tagunud... vähese kohvi viga ilmselt... ärkvelolev ajuosa otsis aga paaniliselt mingit tegevust. Skaibis käidi välja ähmane metsamatka-grillimise motiiv... seiklejas avanesid aga kaks uut seiklust. Hmmm. Vaatab need siis kõigepealt üle. "Kivikülv", autoriks vana hea NodsuTours. Mida siis kõigepealt küsitakse? Et millises väikeses Põhja-Eesti asulas on palju kive? Ning suurim neist on otsapidi vees...
[pikk ja mõtlik vaikus]
Hmmm. Väike konsulteerimine sõber Guugliga ning tekibki esmane idee - peaks nagu seiklemise vääriline objekt küll olema. Kuna küsitakse asula nime - saadangi siis ära. Vale vastus. Krt. Libekala on ka vale vastuse saatnud. Huvitav, kas tema pakkus sama?
Veel üks konsulteerimine - seekord õige vastus! Nüüd aga tekib küsimus, et kas ma ikka viitsin sinna kohale sõitma hakata... vahepeal on Libekala ka õigesti vastanud, lisaks on samale tulemusele jõudnud XXX ja Quercus. Ega's midagi, julge hundi rind on haavleid täis ja hakkangi auto poole liikuma.
Autosse istudes tekib ootamatult pähe küsimus, et mis koht see ikkagi oli kuhu sõita tuleb? Nagu peast pühitud... ainus asi mis meeles on, et milline oli vale vastus. Mine või laua taha tagasi mõttekäiku taastama. Õnneks meenub viimasel hetkel, et telefonis on saadetud sõnumite all kohanimi esimese vastusena olemas :)
Poolel teel annab kõht märku, et ainult lõunase seljanka toel tema seda mängu lõpuni teha ei kavatse. Peab siis kohalikus keskuses kinni ja teeb kiire poekülastuse. Poe ukse ees tsillivate-hängivate noorte hämmastuseks. Edasi viib aga sile ja tühi asfalt, kus on lausa lõbu kiiremaid ringiaegasid püstitada... ühes väliskurvis asfaldil olev kruusakiht aga toob kiirelt reaalsusesse tagasi ning edasi liigub juba mõistlikus tempos.
Kohale jõudes tekib aga uus küsimus - mis pagan selle kivi nimi olla võis? Kiva on siin palju, nagu arvata võiski, kuid millist neid pilkases pimeduses forsseerima hakata? Õnneks osutub esmane valik õigeks, kuid vajalikult postilt nõutud vastust ei leia. Kuna kontroll-leht on autos, siis nukralt autosse tagasi. Ennäe - kiirlugemisega on üks sõna jäänud märkamata. Teerada viib kahe eramaja vahelt läbi ning taban end mõttelt, et kui usaldusväärsena mõjuks oma aia taga taskulambiga askeldava tegelase väide, et ta tuli vaid kivi vaatama. Pimedas.
Jama on aga see, et ka teisest kohast ei leia ma midagi. Algaja seikleja, mis teha. Maapind ka lirtsub jalge all ja suundun nukralt autosse tagasi. Vaatan seal veel korra küsimust ja ennäe - veel üks sõna märkamata jäänud. Vaikselt sõidab mööda Libekalade auto.
Aga ka kolmandal korral ei leia ma midagi... vaid puud ja võsa ja lirtsuv maapind. Masendus tuleb peale hetkeks. Otsustan selle asemel hoopis Libekalad ära oodata et paar tervitussõna vahetada. Peale seda kui nad on kohale jõudnud ja tervitatud, leiangi vastuse. Lihtsast ja loogilisest kohast. Autoni naastes tekib aga kerge paanika - taskust ei leia enam autovõtmeid. Minna neid otsima pole just meeldiv perspektiiv... katsun igaks juhuks ust. Lahti. Ja võtmed on ees. Nii ma siis kivi juurde tormasingi... minu taha pargib end XXX-i auto.
Kolmas küsimus. Töö harjumatu Eomapi atlasega on vaevaline ning kaugusühiku 'jupi maad' valesti tõlgendamine viib käest väärtuslikku aega, mille tulemusena Libekala saab kaugele ette. Õnneks järgmise kivi juurest parklast paistab nende auto juba kaugele, andes kinnitust et tegu on õige kohaga.
Mööda teed kõndides märkan aeglaselt vastu sõitvat bemmi, kust bassihelid kaugele kanduvad. Teen omale ette näo, et mul on täiesti pädev põhjus seal niimoodi jalutada ja autoreisijad ei tee must väljagi. Selja taha vaadates näen, et XXX-i juures on nad kinni pidanud. Kõnnin rahulolevalt mööda teed edasi, kui järsku märkan et majad hakkavad lähenema... kivi aga ei kusagil. Kurat. Mööda olen tulnud. Kiire ümbruskonna vaatlus näitab taskulampide kuma eemal põllul - selge.
Sinna jõudes kohtun XXX-iga kes on lõpetanud kivi ümber tiirutamise, vastust leidmata. Selge. Õigest kohast hakkab vastus lihtsalt silma, saadan teele. Õige. Suund tagasi auto poole.
Vastus järgmisele küsimusele paikneb aga juba pisut kaugemal. Pimedas sõitmine ning samal ajal paberkaardi järgi orienteerumine pole just lihtne, tehnikat ei viitsi aga ka käivitama hakata... seetõttu tuleb sisse ka väike valearvestus ning edasi saan liikuda juba XXX-i tagatulede järgi.
Teadupärast on edukalt tagatulede järgi sõitmisel eelduseks see, et eessõitja teab täpselt kus ta on ja kuhu jõudma peab. Kuna kolmekordsel X-il on seikluskogemust rohkem kui mul, siis võtan selle ka omale eelduseks. Kuni ühel hetkel, kui mälu järgi asfalt algama peaks, tekib ette hoopis eratee silt. Mõlemad autod jäävad nõutult seisma ning eesmise juht tuleb lootusrikkalt küsima, et kas ma ka kaarti jälgisin. Raputan pead ja hakkan asukohta tuvastama. Selgub, et ära sai pööratud nõks liiga vara. Ega's midagi, ümberpöörd piiratud teeoludes ning tagasi suuremale
teele. Konkurendid oletavad, et ehk saab seda kassirada mööda sõites ka suurele teele, kuid peagi näen siiski nende tulesid taas oma peeglites.
Tee sõita on aga pikk ning üha rohkem hakkab närima kahtlus, et kuskohas täpselt see kivi on - et kus peaks kinni pidama. Kaarti vaadata ei saa, kuna siis saaks tagumine auto mööda :) ja seetõttu loodan vaid, et Libekala pole veel ära sõitnud, saab nende auto järgi õige koha teada. Ja õnneks nii ongi.
Selle kivi juures on valges mitmeid kordi käidud, seega suuri emotsioone ei tekita - nendin vaid, et pimedas on kõik kivid suured ja mittemidagiütlevad. Vastuse leian suhteliselt ruttu - kuid küsimuse segase sõnastuse tõttu ei julge seda ära saata... ning jään seetõttu iksidest maha. Õnneks saab viimase küsimuseni viiva teedelegendi lihtsalt pähe jätta ja rahulikult sõita.
Kogunenud viivitused päädivad sellega, et jõudes viimasesse parklasse, on Libekala juba lahkumas... soovivad vaid jõudu viimaseks sprindietapiks. Pimedas metsas jooksmine pole just põnev, eriti linnariietega, seetõttu lepin oma kolmanda olemisega ja liigun vaikselt edasi. Teel kohtun ka tagasi parklasse suunduva XXX-iga - neilgi viimane vastus käes ja seiklus läbi - ja kõnnin rahulikult edasi. Viimane vastus on kõige lihtsamalt leitav ja peagi tulebki sõnum, mis õnnitleb seikluse läbimise eest ja annab teada selle punktihunniku mis mulle Talvemängus
osaks sai. Yay.
Parklas veel paar lauset XXX-iga ning siis otsustan siiski autootsa kodu poole suunata - olgugi et üks seiklus veel algselt läbida plaanitud oli. Uni hakkab võimust võtma. Aga emotsioon oli hea - selle aasta esimene seiklus läbitud. Pingelises võistluses pealekauba :)
[pikk ja mõtlik vaikus]
Hmmm. Väike konsulteerimine sõber Guugliga ning tekibki esmane idee - peaks nagu seiklemise vääriline objekt küll olema. Kuna küsitakse asula nime - saadangi siis ära. Vale vastus. Krt. Libekala on ka vale vastuse saatnud. Huvitav, kas tema pakkus sama?
Veel üks konsulteerimine - seekord õige vastus! Nüüd aga tekib küsimus, et kas ma ikka viitsin sinna kohale sõitma hakata... vahepeal on Libekala ka õigesti vastanud, lisaks on samale tulemusele jõudnud XXX ja Quercus. Ega's midagi, julge hundi rind on haavleid täis ja hakkangi auto poole liikuma.
Autosse istudes tekib ootamatult pähe küsimus, et mis koht see ikkagi oli kuhu sõita tuleb? Nagu peast pühitud... ainus asi mis meeles on, et milline oli vale vastus. Mine või laua taha tagasi mõttekäiku taastama. Õnneks meenub viimasel hetkel, et telefonis on saadetud sõnumite all kohanimi esimese vastusena olemas :)
Poolel teel annab kõht märku, et ainult lõunase seljanka toel tema seda mängu lõpuni teha ei kavatse. Peab siis kohalikus keskuses kinni ja teeb kiire poekülastuse. Poe ukse ees tsillivate-hängivate noorte hämmastuseks. Edasi viib aga sile ja tühi asfalt, kus on lausa lõbu kiiremaid ringiaegasid püstitada... ühes väliskurvis asfaldil olev kruusakiht aga toob kiirelt reaalsusesse tagasi ning edasi liigub juba mõistlikus tempos.
Kohale jõudes tekib aga uus küsimus - mis pagan selle kivi nimi olla võis? Kiva on siin palju, nagu arvata võiski, kuid millist neid pilkases pimeduses forsseerima hakata? Õnneks osutub esmane valik õigeks, kuid vajalikult postilt nõutud vastust ei leia. Kuna kontroll-leht on autos, siis nukralt autosse tagasi. Ennäe - kiirlugemisega on üks sõna jäänud märkamata. Teerada viib kahe eramaja vahelt läbi ning taban end mõttelt, et kui usaldusväärsena mõjuks oma aia taga taskulambiga askeldava tegelase väide, et ta tuli vaid kivi vaatama. Pimedas.
Jama on aga see, et ka teisest kohast ei leia ma midagi. Algaja seikleja, mis teha. Maapind ka lirtsub jalge all ja suundun nukralt autosse tagasi. Vaatan seal veel korra küsimust ja ennäe - veel üks sõna märkamata jäänud. Vaikselt sõidab mööda Libekalade auto.
Aga ka kolmandal korral ei leia ma midagi... vaid puud ja võsa ja lirtsuv maapind. Masendus tuleb peale hetkeks. Otsustan selle asemel hoopis Libekalad ära oodata et paar tervitussõna vahetada. Peale seda kui nad on kohale jõudnud ja tervitatud, leiangi vastuse. Lihtsast ja loogilisest kohast. Autoni naastes tekib aga kerge paanika - taskust ei leia enam autovõtmeid. Minna neid otsima pole just meeldiv perspektiiv... katsun igaks juhuks ust. Lahti. Ja võtmed on ees. Nii ma siis kivi juurde tormasingi... minu taha pargib end XXX-i auto.
Kolmas küsimus. Töö harjumatu Eomapi atlasega on vaevaline ning kaugusühiku 'jupi maad' valesti tõlgendamine viib käest väärtuslikku aega, mille tulemusena Libekala saab kaugele ette. Õnneks järgmise kivi juurest parklast paistab nende auto juba kaugele, andes kinnitust et tegu on õige kohaga.
Mööda teed kõndides märkan aeglaselt vastu sõitvat bemmi, kust bassihelid kaugele kanduvad. Teen omale ette näo, et mul on täiesti pädev põhjus seal niimoodi jalutada ja autoreisijad ei tee must väljagi. Selja taha vaadates näen, et XXX-i juures on nad kinni pidanud. Kõnnin rahulolevalt mööda teed edasi, kui järsku märkan et majad hakkavad lähenema... kivi aga ei kusagil. Kurat. Mööda olen tulnud. Kiire ümbruskonna vaatlus näitab taskulampide kuma eemal põllul - selge.
Sinna jõudes kohtun XXX-iga kes on lõpetanud kivi ümber tiirutamise, vastust leidmata. Selge. Õigest kohast hakkab vastus lihtsalt silma, saadan teele. Õige. Suund tagasi auto poole.
Vastus järgmisele küsimusele paikneb aga juba pisut kaugemal. Pimedas sõitmine ning samal ajal paberkaardi järgi orienteerumine pole just lihtne, tehnikat ei viitsi aga ka käivitama hakata... seetõttu tuleb sisse ka väike valearvestus ning edasi saan liikuda juba XXX-i tagatulede järgi.
Teadupärast on edukalt tagatulede järgi sõitmisel eelduseks see, et eessõitja teab täpselt kus ta on ja kuhu jõudma peab. Kuna kolmekordsel X-il on seikluskogemust rohkem kui mul, siis võtan selle ka omale eelduseks. Kuni ühel hetkel, kui mälu järgi asfalt algama peaks, tekib ette hoopis eratee silt. Mõlemad autod jäävad nõutult seisma ning eesmise juht tuleb lootusrikkalt küsima, et kas ma ka kaarti jälgisin. Raputan pead ja hakkan asukohta tuvastama. Selgub, et ära sai pööratud nõks liiga vara. Ega's midagi, ümberpöörd piiratud teeoludes ning tagasi suuremale
teele. Konkurendid oletavad, et ehk saab seda kassirada mööda sõites ka suurele teele, kuid peagi näen siiski nende tulesid taas oma peeglites.
Tee sõita on aga pikk ning üha rohkem hakkab närima kahtlus, et kuskohas täpselt see kivi on - et kus peaks kinni pidama. Kaarti vaadata ei saa, kuna siis saaks tagumine auto mööda :) ja seetõttu loodan vaid, et Libekala pole veel ära sõitnud, saab nende auto järgi õige koha teada. Ja õnneks nii ongi.
Selle kivi juures on valges mitmeid kordi käidud, seega suuri emotsioone ei tekita - nendin vaid, et pimedas on kõik kivid suured ja mittemidagiütlevad. Vastuse leian suhteliselt ruttu - kuid küsimuse segase sõnastuse tõttu ei julge seda ära saata... ning jään seetõttu iksidest maha. Õnneks saab viimase küsimuseni viiva teedelegendi lihtsalt pähe jätta ja rahulikult sõita.
Kogunenud viivitused päädivad sellega, et jõudes viimasesse parklasse, on Libekala juba lahkumas... soovivad vaid jõudu viimaseks sprindietapiks. Pimedas metsas jooksmine pole just põnev, eriti linnariietega, seetõttu lepin oma kolmanda olemisega ja liigun vaikselt edasi. Teel kohtun ka tagasi parklasse suunduva XXX-iga - neilgi viimane vastus käes ja seiklus läbi - ja kõnnin rahulikult edasi. Viimane vastus on kõige lihtsamalt leitav ja peagi tulebki sõnum, mis õnnitleb seikluse läbimise eest ja annab teada selle punktihunniku mis mulle Talvemängus
osaks sai. Yay.
Parklas veel paar lauset XXX-iga ning siis otsustan siiski autootsa kodu poole suunata - olgugi et üks seiklus veel algselt läbida plaanitud oli. Uni hakkab võimust võtma. Aga emotsioon oli hea - selle aasta esimene seiklus läbitud. Pingelises võistluses pealekauba :)
kolmapäev, veebruar 06, 2008
Kehakinnitust Rakveres
Pooljuhuslikult Rakveres ringi uidates sattusin sellisesse kohta nagu Old Victoria. Ja meeldivalt üllatunud:
- meeldiv interjöör, mugavad lauad-toolid
- hea teenindus (seltskonnalt küsiti juba enne tellimuse saamist kas arve kokku või eraldi)
- tasuta wifi
- taustaks mängib Ultima Thule (tõsi, plaadilt)
Ja pannkoogi juurde kolm kiivilõiku. Mõnus.
- meeldiv interjöör, mugavad lauad-toolid
- hea teenindus (seltskonnalt küsiti juba enne tellimuse saamist kas arve kokku või eraldi)
- tasuta wifi
- taustaks mängib Ultima Thule (tõsi, plaadilt)
Ja pannkoogi juurde kolm kiivilõiku. Mõnus.
teisipäev, veebruar 05, 2008
Mobiilindusest ja miljonärindusest, voll 2
Lootus täitus. Aga otseloomulikult ei olnud ma erilist tähelepanu pööranud mängureeglite sellele punktile, mis teatas, et "Võit on saaja maksustatav tulu", mille tulemusena ei laekunud mulle arvele sugugi mitte 200 kohalikku raha vaid ainult 158. Mis pani mind omakorda mõtlema, et reklaamitav peaauhind pole siis sugugi mitte sada tuhat vaid kätte saad ainult 79 000. Aga nädalapalgaks sobib seegi.
"Käesolevaid tingimusi on õigus tõlgendada vaid ja ainult Mobimill OÜ-l"
"Käesolevaid tingimusi on õigus tõlgendada vaid ja ainult Mobimill OÜ-l"
T nagu tasuta, M nagu meditsiin
laborihiir:
100% nõus
Lõpetuseks minu õhtupalve haigekassale.
Palun lubage mul loobuda kohustuslikust ravikindlustusest ja "tasuta" meditsiinist. Jätke mulle need protsendid palgast ja minu haigestumisel esitage mulle täisarve. Ma valin ise endale raviasutuse ja arsti, maksan nende teenuste eest, mida mina ja mu lähedased vajavad, sest maksan ma niikuinii. Hambaravi. Eriarstid. See "kindlustus" on pigem "kindlusetus".
100% nõus
reede, veebruar 01, 2008
Mobiili miljonäriks ei sünnita
Tänane uudis tuletas mulle meelde, et mul endalgi selle ettevõttega põgus kokkupuude olnud. Ning seda täiesti legaalselt, avastades EMT SurfPordist nende MobiiliMiljonäri mängu ja seda siis paar korda igavusest testides. Edutult. Kuid küsimuste stiili ja keerukusastme kohta sai küll infot.
Täna olin siis paremini ettevalmistunud ja seega loodan, et esmaspäeval laekub mu kontole 200 kohalikku maksevahendit. Aga hoiatuseks teistele: küsimuste "3. Kui mitu korda suureneb autoavarii tekkimise oht roolis olles mobiiltelefoniga rääkides?" ning "4. Kui pikk oli vendade Wrightide lennuki Flyer1 tiib?" vastused ei pruugi just elementaarteadmiste hulka kuuluda.
Tellimine:
Postitused (Atom)
