Aasta esimene seiklus läbitud

Kell ei olnud küll palju, kuid uni oli sellegipoolest juba pool tundi aktiivselt kannaga kuklasse tagunud... vähese kohvi viga ilmselt... ärkvelolev ajuosa otsis aga paaniliselt mingit tegevust. Skaibis käidi välja ähmane metsamatka-grillimise motiiv... seiklejas avanesid aga kaks uut seiklust. Hmmm. Vaatab need siis kõigepealt üle. "Kivikülv", autoriks vana hea NodsuTours. Mida siis kõigepealt küsitakse? Et millises väikeses Põhja-Eesti asulas on palju kive? Ning suurim neist on otsapidi vees...

[pikk ja mõtlik vaikus]

Hmmm. Väike konsulteerimine sõber Guugliga ning tekibki esmane idee - peaks nagu seiklemise vääriline objekt küll olema. Kuna küsitakse asula nime - saadangi siis ära. Vale vastus. Krt. Libekala on ka vale vastuse saatnud. Huvitav, kas tema pakkus sama?

Veel üks konsulteerimine - seekord õige vastus! Nüüd aga tekib küsimus, et kas ma ikka viitsin sinna kohale sõitma hakata... vahepeal on Libekala ka õigesti vastanud, lisaks on samale tulemusele jõudnud XXX ja Quercus. Ega's midagi, julge hundi rind on haavleid täis ja hakkangi auto poole liikuma.

Autosse istudes tekib ootamatult pähe küsimus, et mis koht see ikkagi oli kuhu sõita tuleb? Nagu peast pühitud... ainus asi mis meeles on, et milline oli vale vastus. Mine või laua taha tagasi mõttekäiku taastama. Õnneks meenub viimasel hetkel, et telefonis on saadetud sõnumite all kohanimi esimese vastusena olemas :)

Poolel teel annab kõht märku, et ainult lõunase seljanka toel tema seda mängu lõpuni teha ei kavatse. Peab siis kohalikus keskuses kinni ja teeb kiire poekülastuse. Poe ukse ees tsillivate-hängivate noorte hämmastuseks. Edasi viib aga sile ja tühi asfalt, kus on lausa lõbu kiiremaid ringiaegasid püstitada... ühes väliskurvis asfaldil olev kruusakiht aga toob kiirelt reaalsusesse tagasi ning edasi liigub juba mõistlikus tempos.

Kohale jõudes tekib aga uus küsimus - mis pagan selle kivi nimi olla võis? Kiva on siin palju, nagu arvata võiski, kuid millist neid pilkases pimeduses forsseerima hakata? Õnneks osutub esmane valik õigeks, kuid vajalikult postilt nõutud vastust ei leia. Kuna kontroll-leht on autos, siis nukralt autosse tagasi. Ennäe - kiirlugemisega on üks sõna jäänud märkamata. Teerada viib kahe eramaja vahelt läbi ning taban end mõttelt, et kui usaldusväärsena mõjuks oma aia taga taskulambiga askeldava tegelase väide, et ta tuli vaid kivi vaatama. Pimedas.

Jama on aga see, et ka teisest kohast ei leia ma midagi. Algaja seikleja, mis teha. Maapind ka lirtsub jalge all ja suundun nukralt autosse tagasi. Vaatan seal veel korra küsimust ja ennäe - veel üks sõna märkamata jäänud. Vaikselt sõidab mööda Libekalade auto.

Aga ka kolmandal korral ei leia ma midagi... vaid puud ja võsa ja lirtsuv maapind. Masendus tuleb peale hetkeks. Otsustan selle asemel hoopis Libekalad ära oodata et paar tervitussõna vahetada. Peale seda kui nad on kohale jõudnud ja tervitatud, leiangi vastuse. Lihtsast ja loogilisest kohast. Autoni naastes tekib aga kerge paanika - taskust ei leia enam autovõtmeid. Minna neid otsima pole just meeldiv perspektiiv... katsun igaks juhuks ust. Lahti. Ja võtmed on ees. Nii ma siis kivi juurde tormasingi... minu taha pargib end XXX-i auto.

Kolmas küsimus. Töö harjumatu Eomapi atlasega on vaevaline ning kaugusühiku 'jupi maad' valesti tõlgendamine viib käest väärtuslikku aega, mille tulemusena Libekala saab kaugele ette. Õnneks järgmise kivi juurest parklast paistab nende auto juba kaugele, andes kinnitust et tegu on õige kohaga.

Mööda teed kõndides märkan aeglaselt vastu sõitvat bemmi, kust bassihelid kaugele kanduvad. Teen omale ette näo, et mul on täiesti pädev põhjus seal niimoodi jalutada ja autoreisijad ei tee must väljagi. Selja taha vaadates näen, et XXX-i juures on nad kinni pidanud. Kõnnin rahulolevalt mööda teed edasi, kui järsku märkan et majad hakkavad lähenema... kivi aga ei kusagil. Kurat. Mööda olen tulnud. Kiire ümbruskonna vaatlus näitab taskulampide kuma eemal põllul - selge.

Sinna jõudes kohtun XXX-iga kes on lõpetanud kivi ümber tiirutamise, vastust leidmata. Selge. Õigest kohast hakkab vastus lihtsalt silma, saadan teele. Õige. Suund tagasi auto poole.

Vastus järgmisele küsimusele paikneb aga juba pisut kaugemal. Pimedas sõitmine ning samal ajal paberkaardi järgi orienteerumine pole just lihtne, tehnikat ei viitsi aga ka käivitama hakata... seetõttu tuleb sisse ka väike valearvestus ning edasi saan liikuda juba XXX-i tagatulede järgi.

Teadupärast on edukalt tagatulede järgi sõitmisel eelduseks see, et eessõitja teab täpselt kus ta on ja kuhu jõudma peab. Kuna kolmekordsel X-il on seikluskogemust rohkem kui mul, siis võtan selle ka omale eelduseks. Kuni ühel hetkel, kui mälu järgi asfalt algama peaks, tekib ette hoopis eratee silt. Mõlemad autod jäävad nõutult seisma ning eesmise juht tuleb lootusrikkalt küsima, et kas ma ka kaarti jälgisin. Raputan pead ja hakkan asukohta tuvastama. Selgub, et ära sai pööratud nõks liiga vara. Ega's midagi, ümberpöörd piiratud teeoludes ning tagasi suuremale
teele. Konkurendid oletavad, et ehk saab seda kassirada mööda sõites ka suurele teele, kuid peagi näen siiski nende tulesid taas oma peeglites.

Tee sõita on aga pikk ning üha rohkem hakkab närima kahtlus, et kuskohas täpselt see kivi on - et kus peaks kinni pidama. Kaarti vaadata ei saa, kuna siis saaks tagumine auto mööda :) ja seetõttu loodan vaid, et Libekala pole veel ära sõitnud, saab nende auto järgi õige koha teada. Ja õnneks nii ongi.

Selle kivi juures on valges mitmeid kordi käidud, seega suuri emotsioone ei tekita - nendin vaid, et pimedas on kõik kivid suured ja mittemidagiütlevad. Vastuse leian suhteliselt ruttu - kuid küsimuse segase sõnastuse tõttu ei julge seda ära saata... ning jään seetõttu iksidest maha. Õnneks saab viimase küsimuseni viiva teedelegendi lihtsalt pähe jätta ja rahulikult sõita.

Kogunenud viivitused päädivad sellega, et jõudes viimasesse parklasse, on Libekala juba lahkumas... soovivad vaid jõudu viimaseks sprindietapiks. Pimedas metsas jooksmine pole just põnev, eriti linnariietega, seetõttu lepin oma kolmanda olemisega ja liigun vaikselt edasi. Teel kohtun ka tagasi parklasse suunduva XXX-iga - neilgi viimane vastus käes ja seiklus läbi - ja kõnnin rahulikult edasi. Viimane vastus on kõige lihtsamalt leitav ja peagi tulebki sõnum, mis õnnitleb seikluse läbimise eest ja annab teada selle punktihunniku mis mulle Talvemängus
osaks sai. Yay.

Parklas veel paar lauset XXX-iga ning siis otsustan siiski autootsa kodu poole suunata - olgugi et üks seiklus veel algselt läbida plaanitud oli. Uni hakkab võimust võtma. Aga emotsioon oli hea - selle aasta esimene seiklus läbitud. Pingelises võistluses pealekauba :)